Kommentaar

Manona Paris | Kiri pojale esimeseks koolipäevaks (4)

Manona Paris, kahe lapse ema, Toidutare.ee, 31. august 2018, 18:04
Autor Manona Paris koos esimesse klassi mineva pojaga.Foto: Erki Pärnaku
Kallis laps. Tänasest – okei, esmaspäevast – algab sinu jaoks üks suurimaid katsumusi: kool. Ja kuigi me oleme issiga üritanud sind esimese kaheksa eluaasta jooksul kasvatada julgeks, avatuks ja elurõõmsaks, ei saa ma olla kindel, kas sellest piisab. Minul omal ajal ei piisanud.

Minu kool aga oli sõna otseses mõttes tulest ja veest läbikäimine, kus tuli õppida end kokku võtma ning kõik halb enda kasuks tööle panema. Kui ma vähegi saaks, sooviksin ma sind sellest säästa. Teisalt aga saan aru, et oma tuleristsed tuleb läbida igal inimesel, ja olgu ma siis sulle pigem teadlikuks ja tugevaks abiliseks, kui paaniliselt käsi ees, peal ja all hoidvaks helikoptervanemaks.

Iseseisvus

Mina olin omal ajal helikopterlusest kaugel. Minu esimene kool, Tallinna 1. keskkool oli kodumajast umbes 15minutilise jalutuskäigu kaugusel ning tee sinna tuli peale kaht nädalat – sest rohkem ema palgata puhkust ei saanud – ise selgeks saada. Ikka üle Raekoja platsi, nelja käigu ja kolme tänava. Ja häda, kui kuskilt valele poole pöörasid – oht oli kooli tõsiselt hiljaks jääda. Toonane vanalinn oli täis uskumatult põnevaid urkaid.

Tristan, sinuga oleme me juba aasta harjutanud ise liiklemist, ehkki oma emast ja isast, kes kuuestena üksinda bussidega Tartu–Tallinna vahel sõelusid, oled sa aga ikkagi valgusaastate kaugusel. Sinu üksi liiklemine on trollipeatusest koju ning ka siis on vaja alguses ja lõpus teha kontrollkõnesid. Mis teha, aeg on muutunud. Suurtes linnades nagu Moskva on väikeste laste üksi kooli saatmine suisa määrustega keelatud.

Sõbrad

Sa lähed paraku kooli, kus sa kedagi ei tunne ning kus käib väga palju lapsi. Juba kevadel tundis koolidirektor veidi muret, et kuidas sa sellega hakkama saad. Lohutasin, et poiss, kes on kaasa teinud Moskvas miljonite marsid ühegi krääksuta ja üldse elanud kolm esimest aastat oma elust seljakotis, rahvahulkades hätta ei jää. Kuid sa oled veidi teistmoodi. Su väga vahva ja kohati üliartikuleeritud kõne on arenenud omamoodi, mis tõi sulle vahepeal koguni lapseea autismi diagnoosi, Tänaseks on see muutunud, ent ma üritan tänini kustutada meelest seika su lasteaiatee algusest, kus rühmalapsed tulid (oma vanemate juuresolekul, kes teemat ignoreerisid) minult küsima, kas tegu on lolliga. No et miks ta ei räägi. Lasteaias olin ma kohal, et seletada – iga teistmoodi laps pole loll. Koolis pead sa sellega ise hakkama saama.

Ma tean, et alguses lähed sa väikeklassi, sellesama kõnetakerduse tõttu. Ent ma olen väga nõus sinu toredate õpetajatega, et aegamisi hakkad sa sealt välja tulema. Elus väikeklasse pole ja me peame kõik oma suuremate või väiksemate erivajadustega isekeskis elama õppima. Meil kõigil on midagi anda ja millestki õppida. Minu kooliajal oli suhtumine väga teistmoodi, siis pidid kõik lapsed ühtemoodi kõndima, hüppama, jooksma ning kätt tõstma. Annaks mis tahes kõrgem jõud, et see enam nii pole. Või oleks oluliselt vähem.

Õpetajad

Ma ei tunne veel nii hästi su õpetajaid, ma tahan neid tundma õppida. Sinu lasteaia ja eelkooli õpetajatega saime me väga sooja ja läheda kontakti. Mul on nii hea meel, et tänapäeval osatakse kooli ja kodu koostööd lapse harimisel tunnustada. Et vanem pole ainult isik, kellele kurta – näe, jälle sai selliste sigadustega hakkama. Tean, et mõnes koolis pole vanad ajad veel möödunud. Kuid vahest neid pole siiski enam kauaks?

Sest ma tean ju oma kooliajast – hea õpetaja suudab korda saata imesid. Mul oli inglise keel tunnistusel kaks. Siiani ülimalt häbi tunnistada. Tuli uus õpetaja ja see tõusis viieks. Arvasin, et ei oska iialgi matemaatikat. Vahetus õpetaja ning järsku tegin isegi selle aine eksami maksimumhindele.

Ma tahan sind selles osas aidata ja kui enda mõistus ei võta, siis otsida abi. Järeleaitamistunnid koduõpetajaga oli nõukaajal omaette häbiplekk – näe, see ei saa koolis hakkama. Tänapäeval on see normaalne käik.

Teadmised

Minu kooliajal oli vahel tunne, et kõik, mis on õpikutes, on vale. Aastatel 1982–1993 muutus ju kõik, mis polnud valemitega tõestatud, vastupidiseks. Ajaloo küpsuseksami sain aastal 1993 teha materjali järgi, mille sain kätte kaks nädalat enne eksamit. Et seda viit saada, õppisin, kuni laes hakkasid lendama surnud suurkujude vaimud.

Kuna kõik oli pidevas muutumises, õppisin üsna pea infot juurde hankima. Kuulasin ahnelt raadiost saadet „Piirist piirini“, sirvisin vanemate seljatagant läbi nii Aja Pulsi kui ka Horisondi. Oluline infoallikas oli Soome telekast päeval tulevad populaarteaduslikud lastesaated. Mäletan tänini, kuidas ühel ootamatul vastama kutsumisel ununes õpikutekst ära ja rääkisin vaimustunult hundikarja elupõhimõttest äsjanähtud YLE loodusdoki põhjal. Terve klass, õpetaja ka, kuulasid haudvaikselt.

Ma ei söanda veel sulle Economisti sokutama hakata, ent YouTube'is on juba ammu Vihaste Lindude kõrval sinu lemmikvideod need, mis räägivad võõrastest linnadest. Või siis vulkaanidest. Jäämägedest. Kosmoselendudest. Olgu need siis indulgentsid, mis heastavad Granny ning Minecrafti.

Kius

Olen hilisemas elus koolikiusamisest mitmel korral kirjutanud, vahendades nii enda kui ka teiste kogemusi. Olen ka rääkinud psühholoogidega, kes on kinnitanud – kius ei lähtu tegelikult konkreetsest lapsest. See on lihtsalt sageli asjaolude kokkulangevus, et inimene, kel on mingi grupiga kõige vähem ühiseid nimetajaid, satub eksperimenteerimise ohvriks. Minul oli – pärast seda, kui vahetasin kooli linnaäärsesse asulasse. Olin ainuke, keda varem ei teatud.

Eriti jõhker oli kius põhikoolis. Ja kohati kiusasid enim just märksa vanemad poisid. Tänapäeval on vähemalt mõned neist väga kõrgetes ja pühades ametites. Huvitav, kas nad mäletavad veel? Kuidas nad ühel „lollaka nimega“ 10aastasel tüdrukul suusad katki astusid? Mõnitasid, tagusid, kiskusid seelikut üles? Ent see tegelikult mind ei huvitagi, mida nad mäletavad. Oluline on, et mina olen nende mälestustega rahu teinud. 

Oskus tõusta

Mis ma oskan sulle öelda, kallis laps. Ma tõesti loodan, et sina ei pea midagi sellist üle elama ja kui, siis sa tuled kohe mulle ütlema. Ükskõik, kes sind selle peale ka kitupunniks ei sõimaks või lisaketukat ei ähvardaks anda. Kius elab vaikusest. Ja hirmust.

Mina sain oma kiusust omal ajal ise üle, ent jõudsin selleni paraku alles keskkoolis. Nüüd aga tean, kuidas panna oma nii-öelda puudused enda heaks tööle. Kuidas ennast kaitsta, kuidas peegeldada agressiooni tagasi, mil moel hankida sõpru. Ja kuidas teha endale selgeks – kool, see on kõigest murdosa elust.

Kõigest – no tegelikult pole see õige. Kui ma 1993. aastal seisin valge pluusi ja lillepuhmakaga Saue keskkooli trepil, viimase koolikella kaja kõrvus, olid mul hinges vaid helged noodid. Juba ammu polnud ma mingi kiusatav, vaid hinnatud kamraad, kes käis tantsutrennis, õhtuti kergejõustikutrennis, kirjutas kooli lehte ning organiseeris koos sõbrannadega kirjandusklubi. Ma teadsin, et saan hakkama, millega iganes. Ja niisamuti tean ma nüüd, aastaid hiljem, et ka sina saad. Me kõik saame, kui vaid tahame.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee