Juba mõnda aega hoiavad tallinlaste meeli ärevil kaks noorteühendust, keda võib nimetada ka Kanuti ja Lasnamäe grupeeringuteks.

Erilist peavalu valmistab Kanuti gäng. Kui uskuda nende ninameest, 15aastast Keronit, siis ühe nädala jooksul peksis ta läbi 19 inimest. Olukord on läinud sedavõrd hulluks, et teisipäeva õhtul inspekteeris enne kojuminekut Kanuti parki ka peaminister Jüri Ratas.

Delfi kutsus juba varem üles: „Hea lugeja! Kas oled sattunud noortejõugu ohvriks? Kas oled näinud linna peal noortejõuke tegutsemas? Kas tead midagi noortejõukude siseelust? Kirjuta meile!“ (24.08.2018).

Ei midagi uut siin päikese all 

Kui uskuda Oskar Lutsu, siis vaimne ja füüsiline terror oli meie poistele omane juba 19. sajandi lõpus. Ilmuda pimedas ja kodukäija maskis poiste magamistoa akna alla ja mõmiseda: „Tot-tot-tot“ – Tootsi selline teguviis põhjustas õpingukaaslastele korvamatuid hingelisi kannatusi. „Kevades“ sirutasid pahatihti kehvematest peredest pärit poisid käe ka kaaskodanike materiaalsete vahendite järele (Kiire saabaste nööbid, sakstepoiste parv).

Muide, Kanuti aiast on kiviviske kaugusel jalgpalliväljak, mis on üle saja aasta kuulus oma kuritegeliku mineviku poolest. Eelmise sajandi alguses toimus seal verine arveteõiendamine, kus Kordese ja Falkspargi tänava vutimehed koos Kassisaba poistega sakste sabarakkudele korraliku keretäie andsid! Aga see oli tühiasi pöidlakruvi kõrval, mida laiskvorst Ummel Värdile demonstreeris. „Kui tahad, et teine midagi teeks või ütleks, ja teine ei taha teha, siis pistad talle selle pöidla otsa ja kruvid veidike... Kohe teeb, mis kästud. See teeb nii hirmsasti valu, et keegi ei suuda vastu panna“ (Richard Janno „Vutimehed. Kassisaba poisid“, Eesti Raamat 1974). 

Aga milleks piirduda kodukamaraga, liigume Tallinna kesklinnast ligemale 2000 kilomeetri kaugusele edelasse – Budapesti äärelinna, Pál-tänavale. Juba 150 aastat tagasi eksisteeris selle tänava poistekambal ühiskassa. Tõsi, Kitiühingu näol. Nende võitlus botaanikaaia punasärkidega saeveski krundi pärast oli armutu ja noorteromaani lõpp oli eriti trööstitu: Nemecsek suri ja kinnisvaraarendaja alustas krundil ehitustöid.

Mälestustest ja mälestuste mälestustest

Klassikutele on turvaline toetuda, aga isiklikud läbielamised maksavad ka midagi.

Eelmise sajandi 70ndate lõpus elasin minagi toredat elu: käisin edevalt riides, tegin sporti ja õppiminegi oli korras. Äkki sellepärast ei õnnestunudki mul sulanduda nendesse kampadesse, kes olid pealinna põlvepikkuste poisikeste hulgas kuulsamadki, kui äsja Eestist lahkunud Arvo Pärt ja Neeme Järvi?  

Unistada meeldis mulle juba siis suurelt, loomulikult tahtsin minagi saada tegijaks. Ameerikast saatis mu vanaisa regulaarselt teksaspükse. Olid need siis Wranglerid või Lee Cooperid, pilku need igatahes püüdsid. Ja mitte ainult tüdrukute hulgas, tõelist ilu tunnetavad ikka sama soo esindajad! Ma ei mäleta, et mõni noortejõugu pealik oleks käskinud need püksid tänaval jalast ära võtta ja neile ulatada, aga korduvaid hoiatusi kekkamise kohta à la „sul ei tasu nendega tänaval käia“, mäletan küll. 

Olin ka 40 aastat tagasi heas sportlikus vormis, noortejärk oli nii tennises, korvpallis kui ka kergejõustikus. Tihti päästsidki mind miilitsate ja „krahvide“ eest väledad jalad – jooksin parematel päevadel 800 meetrit 2.14ga. Aga ma olin kõrendik, erinevalt minust mõni aasta vanematest „autoriteetidest“, kes kuude kui mitte nädalatega paisusid, nagu Ida-Saksamaa naisatleedid kuuli- ja kettaheiteringis.

Mäletan ühte 1978. aasta koolipidu, mis V. Kingissepa nimelises Tallinna 20. keskkoolis toimus. Kuidagi õnnestus minusuguselgi nagamannil sinna pääseda – ikkagi kodukool! – ja teha endast vanemate tüdrukutega koguni kuus tantsu. Viimased kaks veel ansambli Boney M. saatel. Tüdrukuid koju saata mul muidugi ei õnnestunud, koolimaja välisukse ees ootas mind kamp turskeid löömamehi, kes selekteerisid, kes saab keretäie ja kes pääseb kerge nahaga. Ninamees oli Kraavi-nimeline Mustamäe krahv, kes mõni aeg hiljem jõhkral moel tapeti. Lahkunutest räägitakse head ja seetõttu ongi mul meeles, et tema mu päästis. Ütles veel „oma alluvatele“: „Ärge seda õnnetut pekske!“

Olid ajad... 40 aastat hiljem on mul loomulikult kahju, et ma kõike kirja ei pannud ega kaardistanud tollaseid noortejõuke. Nüüd saan seda teha endast mõni aasta vanemate sõprade abiga.

Viru krahvid. Neid ei saa ühte patta panna Viru ärikatega, kes ei käinud koolipidudel jalgrattakettidega vehkimas. Tõsi, kumbki seltskond armastas linnas ringi patseerida Lee Cooperi kilekotiga, mis algaegadel maksid kolm, aga hiljem juba seitse rubla. Laupäeviti, kui Pedas (praegune Tallinna ülikool) toimusid peod, istusid krahvid ja nende tüdrukud paremas nurgas lava ääres. Ei õnnestudki välja selgitada, kas see oli tava või oma staatuse näitamine. 

Linnuvabriku krahvid. Kõige jätkusuutlikumad, kes ilmestavad meie kuritegelikku maailma tänapäevani.

Mustamäe krahvid. Minule kodukandi mõttes kõige lähedasemad. Juhttuumik on küll meie hulgast juba lahkunud. 

Kopli ja Kalamaja eestlased. Tegid juba seitsmekümnendate keskpaiku koostööd, moodustades ühtse jõugu. Ninameesteks kaks Matit (judokas ja karatekas).

Meenub ka Saue Harri ja tema kamp, kes hoidsid silma peal Jaan Tombi nimelise kultuuripalee ja Keila kultuurimaja tantsuõhtutel.

Käisin üleeile õhtupoolikul Kanuti aeda ja seal toimuvat oma silmaga kaemas. Noored nagu noored ikka. Ilus aeg. Ei ühtegi politseinikku, kellel renomee kõrge ja kes võiksid vajaduse korral olla noortele autoriteediks. Mupo rohelisi mehikesi polnud ka. Viimastesse pole mul muidugi erilist usku. Näen neid päevast päeva rahvusraamatukogu kõrval oleva Marie Underi ausamba kõrval jalgu puhkamas, sihvkasid söömas ja ristsõnu lahendamas. Viimati olid nad oma ristsõna lahendamisega hädas. Nuputasid, kes on see Eesti president, neljatäheline. I oli neil juba viimase tähena teada, aga punkt tähele veel panemata.

Jaga artiklit

8 kommentaari

T
tseus  /   17:33, 1. sept 2018
Saamatu riigikogu ja siseministeerium, mõtlevad ja heietavad, aga tegudeni ei jõua, enne lasevad endal kaabakatel pead maha võtta, aga korda luua ei suuda hallivatimeeste hulgas, värisevad ja kardavad.
V
Vanamees  /   15:13, 31. aug 2018
Soidro üllitised on tüütavad ja mannetud. Vahetage kellegi sisukama kirjutaja vastu välja. Stiilis " Minu loetud lasteraamatud ja nolgikogemused" ei huvita kedagi.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis