Sisuplatvormid nagu Facebook on viimasel ajal teinud palju aktiivseid samme, et blokeerida kasutajate sinna postitatud sisu ja isegi kasutajakontod. Ka Eestis tekitas palju kõneainet, kui augusti alguses blokeeris Facebook kolmekümneks päevaks Varro Vooglaiu konto. Põhjenduses oli toodud vihakõne tema postituses. Vooglaius tekitas selline Facebookist lähtuv lähenemine vaid segadust, kuivõrd tema hinnangul ei sisaldanud avaldatu vihakõne.

Segased kriteeriumid

Olukorras, kus kasutaja blokeeritakse, ei ole Facebookis ega ka muudes suurtes platvormides lihtne leida kedagi, kelle poole oma küsimustega pöörduda. Tavaliselt antakse lühike selgitus nagu: „Tegemist on vihakõnega“. Ometi võib teatud olukordades jääda napist selgitusest väheks. Sisu blokeerimise ja veelgi enam kasutaja blokeerimise kriteeriumid ei ole lõpuni selged ega läbipaistvad.

Ka varem on Facebookile nende algoritmide valikukriteeriumite segasust ette heidetud. Näiteks kui 2016. aastal blokeeris Facebook foto nimega „Napalmi tüdruk,“ mille autor pärjati Pulitzeri preemiaga. Kuulsal fotol põgeneb napalmirünnaku alla jäänud 9aastane alasti tüdruk nimega Phan Thi Kim Phuc. Pilt on tehtud Vietnamis 8. juunil 1972. Foto blokeerimisele järgnes suur debatt, kas üle maailma tuntud fotoklassikat tohib kustutada ja blokeerida. See on kõige tuntum foto Vietnami sõjast. Selle avaldamise toetuseks postitasid paljud Norra ministrid, teiste seas Norra peaminister, foto oma kontole, mille Facebook samuti kustutas.

Sellise vastukaja järel loobus Facebook siiski oma otsusest ning lubas foto avaldamist kui ajalooliselt olulist pilti, mis dokumenteerib konkreetset ajahetke.

Facebook muutis oma reegleid ka siis, kui sattus kriitika alla seetõttu, et oli täielikult keelanud fotod, mis kujutasid last imetavat ema.

Riigid ja seadusi tõlgendavad kohtud on platvorme juba aastaid juhendanud vihakõne ja muude ebakohaste avalduste asjus, kuna seadusvastase sisuga tuleb tegelda. Kui sellega ei tegeleta, siis järgneb vastutus – näiteks trahv. Esimeses selleteemalises Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis 2015. aastal märkis kohus, et Delfi-sugune platvorm vastutab vihakõne eest, mille on postitanud kommentaatorid. Kohus märkis, et portaalil on kohustus võtta tõhusaid meetmeid vihakõne ja vägivallale õhutavate avalduste leviku piiramiseks ja et seda ei saa samastada „eraviisilise tsensuuriga“.

Delfi lahendile järgnes veel rida kohtute seadust tõlgendavaid seisukohti, mis kinnistasid üldist põhimõtet, et platvormidel tuleb vihakõnele reageerida. Ammugi veel olukorras, kus platvorme on ebaseaduslikust sisust teavitatud. Just platvormidele pandi kontrollimise kohustus leides, et vihakõne potentsiaalse ohvri võimekus kogu aeg internetti jälgida on piiratum kui suure ärilistel eesmärkidel tegutseva portaali võimekus selliseid kommentaare ennetada või kiiresti kõrvaldada.

Kes kaitseb väljendusvabadust?

Kui alguses olime silmitsi küsimusega, kes, kas ja kuidas peaks tegelema ebaseadusliku sisuga, siis nüüd tuleb küsida, mida teha siis, kui blokeerimise ja kustutamisega minnakse liiale.

Nagu märgitud, siis kohtud on juhendanud, et platvorm peab olema muu hulgas vihakõnest puhas. Samas puudub „vihakõne“ üldtunnustatud definitsioon. Olemas on vaid näitlikustatud loetelu. Euroopa Inimõiguste Kohus on lugenud keelatud avaldusteks natsismipoliitikat õigustavad, kõiki moslemeid terrorismiga seostavad või juute Venemaal kurjuse allikana kujutavaid avaldusi.

Vähemusküsimuste eriraportööri Rita Izsáki aruande järgi hõlmab vihakõne mõiste väga erinevaid vihkavaid sõnumeid, ulatudes solvavatest, alandavatest, kuritahtlikest ja negatiivsetest stereotüübistavatest märkustest ja kommentaaridest kuni hirmutavate, provokatiivsete avaldusteni, millega õhutatakse konkreetsete isikute ja rühmade vastasele vägivallale. Õigusvastaseks peetakse üldjuhul üksnes kõige äärmuslikumat laadi vihakõnet, s.t avaldusi, mis kutsuvad üles diskrimineerimisele, vaenule ja vägivallale.

Seega on juhised selle kohta, mida täpselt blokeerida, olnud juba algusest peale segased ja suure tõenäosusega ei ole kaugel vaidlused, kus räägime sisutootjate tsenseerimisest. Platvormid blokeerivad sisu, kartes vastutust abstraktse vihakõne eest ning ajavad sellega internetikasutajad segadusse. Isiku väljendusvabaduse õiguse rikkumisest saame rääkida siis, kui platvorm blokeerib kellegi konto või sisu ilma õigusliku põhjenduseta. Seda eriti olukorras, kus platvorm on ainus omanäoline. Kui Facebooki loojal ja juhil Mark Zuckerbergil paluti nimetada üks oma konkurentidest, siis jäi ta selgelt hätta. Monopoli staatus tähendab aga omakorda, et sotsiaalmeediavõrgustiku kohustused ja õigused kasutajaid blokeerida peavad olema eriti läbimõeldud. Blokeering tähendab paljude jaoks teatud sootsiumist äralõikamist. Sellega võetakse inimeselt ära võimalus levitada oma ideid, saada informatsiooni ning suhelda.

Läbipaistvust aitaks suurendada lihtsustatud dialoogi võimaldamine blokeerija ehk platvormi ja sisutootja vahel. Vastasel juhul on vaidlused vältimatud. Kuid nüüd enam mitte teemal, kes kaitseb mind vihakõne eest, vaid kes kaitseb mu väljendusvabadust.

Jaga artiklit

4 kommentaari

A
Anus Dei  /   21:24, 29. aug 2018
Tere tulemast tagasi NSVL.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis