(Teet Malsroos)

Hakkabki tänavune kuum suvi otsa saama. Aeg näitab, kas jääme seda plaažidel pikutaja unelmat siis aastateks taga nutma, nagu ähvardavad ilmataadid, või saime esimese põhjaliku märguande, et meie turvaline üleminekulise parasvöötme kliimakookon hakkab auklikuks kuluma ning kaugena tunduvad uudised kliimakatastroofidest muutuvad Maarjamaalgi aktuaalseks.

Loodetavasti on augustivihmad jõudnud igasse Eesti otsa ja suve jooksul igas mõttes kõvasti higistanud põllumehed saavad pisut leevendust. Muidu terendab olukord, kus peale igapäevaseks saanud viinaosturalli ähvardab Lätit Eesti põllumeeste dessant, kes soovivad loomadele talveks sööta hankida.

Igaühest võib saada festivalikorraldaja

Aga ka kõige viletsamatel aegadel leidub kultuure, mis õilmitsevad. Kui sissetoodud termin veidi teistpidi käänata, siis kultuuriga oli sel suvel ju väga hästi. Ajakirjanikuna on mul privileeg selleks midagi tegemata viibida pidevas ürituste infovoos. Aastaid olen suutnud peas kokku panna mõttelise kaardi, kus suuremad suvised festivalid, üritused ja spektaaklid reas, kuid tänavu kukkusin rattalt suure hooga maha. Toimuvat oli lihtsalt nii palju, et uue nädala alguses uudisteportaalidest ürituste galeriisid sirvides jäi üle ainult kukalt kratsida ja imestada, et kust need inimestehordid on kohale kupatatud. Loomulikult ei tohi fotodel lasta end hanitada. Tänapäeval kuulub hea üritusefotograafi põhioskuste hulka võime leida just see õige vaatenurk, kus keskmise suurusega rahvahulk mõjuks tõelise massina.

Muidugi võib diskuteerida, kas suur kultuuriürituste küllus on nagu põuast räsitud põld – eemalt vaadates paistab lainetav viljaväli, kuid lähemalt uurides on kõrs lühike ja viljapead tühjad. Kuid kas sellel ongi tähtsust? Kui publik on rahul, siis on ju kõik hästi. Läinud nädalal ERRi kultuuriportaalis ilmunud artiklit sellest, kuidas festivalid elavad enamasti peost suhu, ei pea samuti eriti traagiliselt võtma. Tundub, et festivalikorraldamisest on teatud ettevõtliku seltskonna jaoks saanud elustiil. Ja miks ka mitte? Korraldad täpselt sellise peo, nagu sulle meeldib ja kutsud sinna sellised esinejad, keda sa armastad ning võõrad inimesed tulevad ja maksavad selle kõik veel kinni ka. Selle kõige pealt kasumit loota olekski juba liigne luksus.

Võrdleksin seda mõne aasta taguse suundumusega, kui iga teine kesvamärjukese limpsija avastas järsku, et on hingelt õlleantropoloog ja kukkus käsitööõlut villima ja turustama. Ju on festivalikorraldamine uus õlletegu.

Ühe saaduse poolest on tänavune suvi veel viljakas. Erakondi paistab kerkivat nagu seeni pärast vihma. Eriti tore on see, et kliimakatastroofi esimestest taktidest kantud põuasuvel on vähemalt parteiloojad mõistnud, kui oluline on ressursisäästlik suhtumine. Erakonnavõrsed on ju enamasti puhtakujuline taaskasutus – mugandatud on olemasolevad ideed ja läikima on löödud olemasolevad poliitikud. Pisut uut seltskonda värvi lisamiseks sekka ja jätab juba igati värske mulje. Tänavuse aasta Keskkonnateo konkursil teevad Artur Talvik ja Margus Tsahkna konkurentidele ilmselt kõvasti säru.

Aga liigseks irooniaks polegi vist põhjust. Ütles ju president Kersti Kaljulaidki: „Kui liiga vähe Eesti inimesi tahab teha Eesti poliitikat, siis on me riigi tulevik tõepoolest tõsiselt ohus.“ Seega peaksime iga erakonda luua püüdvat inimest ainult takka kiitma, et ta valitud okkalisel teel põnnama ei lööks ja ikka lõpuni läheks.

Enamgi veel! Eesti vabariigi juubeliaasta vaimus võiksime välja kuulutada aktsiooni „100 erakonda riigikogu valimistele!“. Kuna erakonna registreerimiseks läheb tarvis 500 inimest, siis saja erakonna tegemisel saaks kaasa lüüa peaaegu kõik, kes Eesti põhiseaduse järgi riigikogu valimiste kandidaadiks üleüldse kvalifitseeruvad. ERRi valimisdebatid toimuks Saku Suurhallis ja kestaks kolm päeva. Nagu üks korralik suvefestival!

Tõsiasi oleks muidugi see, et kõige suurem erakond moodustuks neist, kes poliitika vastu mingit huvi ei tunne. Samas saaks see partei kõige vähem hääli, sest keegi nende toetajatest ei viitsiks valima minna. Lõpptulemusena ükski uus erakond valimiskünnist ilmselt ei ületaks, aga Eesti poliitikute jaoks oleks see tõeline puhastustuli. Vaevalt rahvas nende kallal nii palju iriseks, kui saaks omal nahal poliitikuelu järele proovida.

Jaga artiklit

7 kommentaari

A
Agu Sihvka  /   15:29, 29. aug 2018
Õige Taavi, hakkab juba Sullegi poliittarkus koju jõudma.
M
Mart  /   19:53, 27. aug 2018
Väga vahvad Piret ja Taavi! Edu teile!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis