Tudengiseisusega kaasnev uus olukord võib kaasa tuua ebakindlus- ja üksindustunde – mõne inimese jaoks võib see olla täiesti uus ja segadusseajav kogemus. Üksindustunde võib tekitada nii see, et oled oma sõpradest ja kodustest eemal ning leiad, et seniste sõprade väärilisi kaaslasi on raske leida, kui ka see, et tudengielu esimesed päevad ei ole vastanud sinu ootustele, oled pettunud inimestes, keda õpingute alguses oled kohanud või oled mures oma õpingute pärast ja tunned, et sul ei jätku aega teistega suhtlemiseks, veel vähem siis uute sõbrasuhete nullist ülesehitamiseks.
Üksindustunne omakorda võib tekitada tunde, et oled suhtlemises küündimatu. Võid tunda end ebamugavalt, võid muutuda kartlikuks – või hoopis vihaseks ning hakata teisi kritiseerima. Võid arvata, et sinuga on midagi valesti. Tagajärjeks võib olla enesehinnangu langus, suhtlemisel tekib trots või ebakindlus, mis raskendab uute sõprade leidmist. Nii hakataksegi lõpuks hoiduma üha enam teistest eemale, omaette, ei suhelda kursusekaaslastega, ei võeta osa ühistest üritustest. Eriti keeruliseks võib olukord muutuda siis, kui tudengielu algus tähendab ka kaugsuhtesse sattumist – armsast inimesest eemal olla ja ennast kahe koha vahel jagada ei pruugi olla sugugi lihtne ja üksindustunne süveneb veelgi.
Kui tunned end uues keskkonnas ka paari-kolme kuu möödudes endiselt üksildase ja kurvana, pöördu psühholoogi poole. Nõustamine võib aidata sul ennast paremini mõista ja uue olukorraga leppida. See võib aidata pöörata tähelepanu mõttemustritele ja ootustele, mida sa püüad tõrjuda, ning liikuda avatuma ja pingevabama suhtluse poole.
0 kommentaari