Me kõik mängime mingil määral enesepeitust. Jaapani vanasõna järgi on inimesel kolm nägu või maski: esimest näidatakse maailmale, teist lähedastele, kolmandat nägu ehk seda, kes me tegelikult oleme, ei näita me mitte kellelegi. Kas tänapäeva maailmas julgeb üldse keegi oma tõelist palet näidata?

Kunagi oli inimestega suhtlemine teistsugune. Nii köitev oli tundma õppida kellegi isiksust, kuidas ta maailma näeb ja tajub ning reaalsust enda jaoks lahti mõtestab. Nüüd on aga midagi muutunud. Tutvumine ja suhtlemine on justkui mingi ebamugav toiming, mida saadavad närvilised naeratused, ülim poliitkorrektsus ja pinnapealne small talk.

Kaitse kurja maailma eest

Inimesed on otsekui kartma hakanud. Kartma, et nendes on midagi, mis teisele ei meeldi. Ehk tekib mingi maailmavaateline erinevus, mille tõttu teineteisest kaugenema hakatakse, sest erinevate vaadete võrdlemine ja nende üle diskuteerimine on liiga ohtlik. See võib tekitada tüli. Inimesed kipuvad ikka võtma kaitsepositsiooni, kui nende tõekspidamisi kahtluse alla seatakse. Sama inimlik on tahe teistele meeldida ja saada neilt tunnustust.

Seetõttu ongi lihtsam oma arvamust teiste eest peita ja varjul hoida, vahetada mõtteid ainult neutraalsetel teemadel, rääkida asjadest, mis ei omagi tegelikult väärtust. Sõpradega kokku saades räägitakse sellest, kuidas see nõme printer töö juures kogu aeg streigib, või sellest, kuidas isa 50. sünnipäeval läks asi käest ja tädi lõi paljaste tisside väel tantsu.

Aga mida see juurde annab? Toredad seigad iseenesest, kuid arvatavasti on sõbral need järgmisel päeval juba meelest läinud. Miks ei jaga inimesed enam väärtuslikke lugusid? Selliseid, mida nad on läbi elanud ja mida nendest õppinud. Sellest, kuidas nad maailma tajuvad, mida seal parandada tahaksid, mida ja keda üldse elus väärtustavad. Seda asendab tühine jutuvada, et ei tekiks näiliselt piinlikku vaikust.

Olen selle üle mõtisklenud, mis siis paneb inimesi end peitma. Arvan, et nad kardavad end avada, sest maailm nende ümber on niivõrd karm ja julm, et nõrgad ei jää siin ellu. Kõik tahavad endast teistele jätta võimalikult eduka, õnneliku ja probleemideta isiku mulje. Seega eksponeeritakse oma suurepärast elu kõikvõimalikel sotsiaalmeediakontodel.

Kahjuks on inimeste vahel aina vähem usaldusväärseid suhteid, ning egotsentrilises maailmas võib ka pealtnäha heast tuttavast saada noa selgalööja, kes seljataga ja kellegi teise ees su tükkideks rebib. Lihtne kaitsemehhanism on hoida kõike, mis on sulle tähtis ja väärtuslik, varjul.

Julgust otsitakse pudelist

Kõike ei kannata aga kuigi kaua endas hoida. Argielus on raske tabada seda hetke, kui inimeste ees kaitsemask maha koorida ning ennast päriselt ja alasti näidata. Kuna julgust selleks ka ei jagu, otsitakse söakust välistest abivahenditest.

Tavapäraseim neist on ilmselt alkohol. Arvan, et meil kõigil on olemas kogemus, kuidas vägijook muudab ka kõige introvertsema, kinnisema ja pealtnäha tõredaima inimese ekstravertseks hingeasjade puistajaks. Kuidas see tavapäraselt pahur onu sünnipäeval või suguvõsakokkutulekul ringi käib ja kõigile kinnitab, et ta armastab neid. Kainena ei julge ta seda millegipärast tunnistada.

See teeb tõsiselt kurvaks. Olen mõelnud, kas see on eestlase eripära, et piinlik ja sobimatu on suvalisel argipäeval väljendada tähtsatele ja lähedastele inimestele armastust ja tänu?

Mõne meeliavardava ja sildulammutava meelemürgi mõju all lastakse korraga välja kõik see emotsionaalne taak, mida on endasse kogutud. Inimene on justkui jõesäng, mille eest tamm maha lammutati ning millest vesi täie jõuga välja vuhiseb.

Arusaadavalt on lähedastelgi raske seda kõike korraga vastu võtta. Emotsionaalselt vabanenu juttu ei peetagi tähtsaks ja see liigitatakse alko- või narkouimas inimese pläraks. Aga just siis oleks vaja teda kuulata, sest niipea, kui julgus on läinud, ehitatakse kaitsemüürid uuesti ja peidetakse end taas kaitsemaski taha.

Kust tuleb vihkamine?

Kuulasin hiljuti autoga pikemat otsa sõites Valdur Mikita „Ööülikooli“ loengut, milles ta vahendas Poola päritolu rännumehe sõnu, kes käis Eestis 1780ndatel, kui siinmail veel pärisorjus kehtis.

Selle väljastpoolt vaatleja tähelepanekud eestlaste suhtes olid nii tabavad, et kehtivad ka nüüd, üle 200 aasta hiljem. Ta vaatles talupoegi ja nende käitumismaneere, täheldades, et eestlasele meeldib ennast purju juua ning siis viinauimas hirmsasti kaklema hakata. Rännumees arvas, et see võib tulla sellest, et kuna pärisorjastatud eestlane ei saa oma vaprust kasutada, vallandub see vägivallas. Kui keegi ei saa oma voorusi kasutada, muutuvad need iseenda vastandiks.

See mõte sobib täiuslikult tänapäevagi. Nüüdisajal, kui inimesed ei julge filtriteta enda mõtteid väljendada, otsitakse selleks teisi teid. Ajakirjanikuna jälgin sageli lugejate tagasisidet lugudele, mida mu allikad on mulle usaldanud.

Selle asemel et leida neist üles ivad, mida enese teadvusest läbi lasta ja millest midagi õppida, hakatakse mind ja seda, kes on julgenud endast avalikkuse ees rääkida, anonüümselt ründama. Kas sedagi põhjustab enesepeitmine? Kuna kõike, mis on tähtis, ei juleta sõprade ega perega jagada, kas see teiseneb siis julmuseks ja vihkamiseks, mida anonüümselt kommentaariumis välja paisata?

Kuidas siis enesepeituse mängimist vähendada? Tunnistan, et olen arvatavasti suurim peitusemängija. Kuid probleemi tunnistamine on esimene samm paranemise poole.

Ma ei soovita igale suvalisele tuttavale oma hingeasju puistama minna. Põhimõte, mida olen isegi järginud, ja mida soovitan teistelegi, on see, et ennast tasub avada vaid sellele, kes seda tõesti väärib. Keda saad usaldada ja kellega sul on tugev side. Siis ei pea pärast niigi raskesti tulevat ausat vestlust kahetsema.

Alustada võiks aga väikestest asjadest. Teistega väärtuslike sidemete loomine võtab muidugi aega, kuid need sidemed saavadki tekkida ainult siis, kui ollakse ausad ja suheldakse ilma kaitsemüürideta ja maskideta. Selle asemel et parima sõbraga kolleege taga klatšida või nädalavahetustel end pildituks juua, proovige teineteisega siiralt ja avatult rääkida. Asjadest, mis tõepoolest loevad.

Jaga artiklit

12 kommentaari

T
tohter  /   11:48, 26. aug 2018
Tunnustus reporter Keit Paju artiklile, mõtlemisainet jagub. Eneseanalüüs on arengu tunnus kõigile.
Positiivne, et ka ÕL võib olla midagi positiivset ja midagi arukat.
G.L. PPAK
K
koma  /   22:33, 25. aug 2018
kõiksee lugeja ei ole veel degradatsiooniga , emotsionaalselt lamendunud kroonilisteks alkohoolikuteks saanud kas rahnappuse või liigvähese tarvitamise tõttu või mõnel muul põhjusel ja nemad ongi need kes vihkavad ,armastavad,,vaidlevad .klatsivad, petavad,valetavad jne, ja avaldavad meelt ka leheveergudel kui glavlit seda võimaldab.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis