John räägib vestlusringis, kuidas kõige vanema altaripoisina oli tal voli graafik kokku panna. Ennast pani ta kirja esimesena. Et säästa teisi kodukiriku preestri jõhkrustest. Pigem mina kui teised, nooremad ja väiksemad, leidis John. Nemad ei oska sama osavalt enda mina toimuvast eraldada.
Sharoni kodus käis preester regulaarselt missat pidamas 20 aastat. Ka Sharon kirjeldab, et temas elas kui kaks inimest. Normaalne Sharon ja see, keda ära kasutati. Muul ajal surus ta selle teise kuhugi eemale ja tavaelu jätkus nagu ikka.
Arthuri poeg suri 2006. aastal. „Mis isa ma oleks, kui ma ei jätkaks võitlust ja oma poja eest võitlemist,“ räägib ta. Ta on siiani hämmingus: „Mis mees, mis inimene, väärkohtleb lapsi? Ja veel keegi, kes väidab end olevat Jumala esindaja. Selliseid inimesi tahab katoliku kirik ennast esindama?“
„Spirituaalne, füüsiline... Kõik need väärkohtlemise liigid jäävad meiega,“ räägib Jim ning kõik teised noogutavad kaasa. Küsimusele, kas on midagi, mida katoliku kirik saaks tehtud emotsionaalse kahju hüvitamiseks ära teha, raputavad nad kõik pead. Enam mitte. Juliann räägib pettunult kiriku kombest pedofiile varjata ja ühest kogudusest teise kolida.
Selles osas, kas viis vestlejat peavad end endiselt katoliiklasteks, on neil siiski eriarvamused. Mõni ei pea, mõni ei oska hästi vastatagi. Juliann selgitab seda hingelist segadust sellega, et on raske uskuda, kui kirikutõdesid on neile lugenud inimesed, kes neid väärkohtlevad või väärkohtlemise osas silma kinni pigistavad. Julianni meelest on see lihtsalt silmakirjalik. „See Jeesus, kellest minule koolis räägiti, ei oleks lastele selga pööranud,“ ütleb John.
„Raha mind ei huvita,“ ütleb John. Tema tahaks ausat kohtumõistmist. Tahaks lihtsalt kohtu ees oma loo rääkida. Sharon ütleb, et kui tema saaks paavst Franciscusega ühe laua taha istuda ja vestelda, käsiks ta paavstil jama lõpetada ja kõik pedofiilpreestrid kongi pista. „Ega tema meid ju ei kuula,“ ütleb selle peale Juliann. „Kui paavst Franciscus tõesti tahaks midagi ära teha, alustagu sellest.“
Jim väljendab aga positiivsemaid tundeid, öeldes, et ellujääjate kogukond on järjest julgem ja häälekam. Tema kirjeldab oma vestluskaaslasi ja ülejäänud ohvreid kui perekonda. Ta usub, et neil on piisavalt häält ja jõudu, et Vatikani kõigutada.
„Üht ma tean,“ ütleb Arthur vestluse lõpus. „Lunastust ei saa raha eest osta. See tuleb välja teenida.“
Liberaalset propagandat soodustavad need tegelased just kõikelubatavuse õigustamiseks.
Meenuvad Edward Heati ´ga seotud lood.