Elu vajab värskendamist ja uued tulijad tõttavadki juba poliitikaturule. „Eesti põlve uueks looma”. Või kas nad on ikka uued? Aga kõigest kronoloogilises järjekorras.

Artur Talvik, endine Vabaerakonna esimees, üleeilsest riigikogu aknaalune koos Olga Ivanova, Marko Mihkelsoni, Urve Palo ja Margus Tsahknaga ütles intervjuus ERR-ile (18.08.2018), et on loomas uut erakonda, mis seab endale ambitsioonika eesmärgi - saada 25 mandaati järgmises parlamendi koosseisus. Arturi ümber on juba koondunud ühiskonnas tuntud 5-liikmeline salk – järelikult peaksid nad kõik valimistel võtma 5 mandaati (näiteks Harju- ja Raplamaal ca 32 000 häält). Aga häältesaak ei pea ilmtingimata nii suur olema, sest lisanduma peab veel 495 inimest, kes Talviku taktikepi all tahaksid rohujuure tasandil tegutsevasse erakonda kuuluda.

Olen kindel, et kunagine näitleja ja kinomees annab endast 101 % ja imestan, et Vabaerakonnas pettunud poliitik ei sea eesmärgiks võtta valimisatel 101 kohta.

Nali naljaks. Tegelikult on mul kurb meel, et Talvik on võtnud endale veel ühe eesmärgi - tõmmata vesi peale Vabaerakonnale. Pea samal viisil, nagu Marek Strandberg kümmekond aastat tagasi tegi roheliste erakonnaga. Tõsi, Artur sai viimastel valimistel isikumandaadi (Harju- ja Raplamaal 7308 häält), ta on oma valikutes vaba(m). Aga ta poleks mingi nipiga saanud riigikogu korruptsioonivastase komisjoni esimeheks, kui tema taga ei oleks olnud Vabaerakonda. Möönan, et Talvik tegi seal väga head tööd.

Või nagu kirjutas Vilja Kiisler: „Oleksin nutnud siis, kui Talvik lahkus korruptsioonikomisjoni esimehe kohalt. Seal oli ta mees omal kohal, kõik teised enne ja pärast teda on seal suuremalt jaolt ikka tooli laiaks istunud” (Äripäev, 14.05.2018).

Mõistan, et elu veereb nagu hernetera, armutakse ja minnakse lahku. Samas tundub kuidagi kohatu nimetada – ülekantud tähenduses - oma kunagist mõrsjat, kes sulle kandikul kohvi on serveerinud, aeglase taibuga tümikaks, kel puuduvad ideed. Meie liberaalne ühiskond mõistab lahkuminekuid ja ülehüppamisi, aga kusagil on piir - mingi respekt võiks koosveedetud hetkede suhtes siiski säilida!

Aga aitab Talvikust, räägime Tarandist ka!

Artur Talvik ja Indrek Tarand olid sõbrad enne „40 kirja”, seega juba 40 aastat. Ja ilmselgelt loodab uue erakonna looja oma vana sõbra peale. Tarand on esialgu kõhklev ja pöörase idee suhtes ettevaatlik. Kas „Eesti poliitika kõige ihaldatum peigmees” (LP, 18.08.2018) on selgusele jõudnud, millise erakonna nimekirjas ta valimistel kandideerib? Ma ei kujuta Indrekut hästi ette Toompea lossis, mõnes marginaalses fraktsioonis, kus võimalus vaid neli aastat haigutada. Riigikogust on põgenenud ka temast vähemandekad inimesed, kellele suur istungitesaal on kitsaks jäänud.

Üleeile siis Tarand kergitas veidi saladusloori ja teatas ERR-i veebisaatele „Otse uudistemajast”, et kandideerib riigikokku, kuid pole veel otsustanud, millise partei ridades. Mispeale kommunikatsiooniekspert Agu Uudelepp jahutas rahva meelt: „Erakonnad Tarandi peale tormi ei jookse” (ERR, 22.08.2018).

Julgen natukene kahelda Rahvaliidu kunagise pressiesindaja ja keskkonnaminister Villu Reiljani nõuniku oraaklivõimetes ja meenutan põgusalt 2016. aasta presidendivalimisi.

„Aga ma ei saa aru Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimehest Agu Uudelepast, kes kõik need valimisvoorud nautis eetris oma mahedat tämbrit, rääkis põnevaid lugusid Rahvaliidu aegadest ja sattus pärast valimistulemuste selgumist raevu, nimetades valijamehi mitte just kõige kohasemate sõnadega,” kirjutasin ma toona Meie Maas (26.09.2016). Kes toona vähegi erakondade siseeluga kursis olid, teadsid ju ette, et presidendivalimistel tekib patiseis ja esimestes voorudes kandideerijate hulgast riigipead ei leita.

Nüüd teatas Uudelepp, et Tarand on loojuv nähtus meie poliitikamaastikul. Ja tegi enda arvates põhjapaneva avastuse – Euroopa Parlamendi liige sai 2009. aasta valimistel 102 509 häält, aga 5 aastat hiljem oli sellest usaldusest alles vaid 40 % (43 390). Oleks võinud veel dramaatilisem olla. Näiteks Vahur Koorits märkis pärast valimistulemuste selgumist tabavalt: „Tarandit lahutas kuristikust 6666 häält” (Delfi, 26.05.2014).

Selgituseks. Kommunikatsiooniekspert ei pööranud tähelepanu valijate arvule - 2009. aastal oli hääletajaid 399 181, 5 aastat hiljem 329 766 . Kui ma oleksin demagoogiameister, hurjutaksin neid 70 000 Tarandi valijat, kes 18. mail jätsid oma kodanikukohuse täitmata ja istutasid istikuid või tegid talgutöid.

Eesti 200 või uus Rahvaliit?

Uuest loodavast erakonnast, kes läheb valimisi võitma, on veel vara põhjapanevaid järeldusi teha. Hoian uutele tulijatele muidugi pöialt ja nõustun president Kersti Kaljulaidi Roosiaias kõlanud mõttega: „Teadlaste, kirjanike, inseneride, ajakirjanike, õpetajate ja arstide aeg Eesti poliitikas ei ole möödas. Vastupidi, me vajame teid.”

Aga kas nad on ikka uued tulijad? Erakonna algatusgrupis on kõrgeid riigiametnikke (sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse), kel on olnud võimalus Eestit paremaks teha. Aga ka ülehüppajaid ja poliitikas natukene jänni jäänud vennikesi (Margus Tsahkna, Igor Taro). Parteidevahetusega näidatakse ju enda nõrkust, miks endine erakonna esimees või maavanem ei viinud oma ideid ellu endises Isamaa ja Respublica Liidus?

Eesti 200 programm on nagu pudru ja kapsad. Heas mõttes, mokkamööda nii parem- kui vasakpoolse maailmavaatega valijatele. Ainult see number nimes näib kohmakas. Kuna igaüks meist leiab sellest programmist mõne toreda mõtte, - aga tulevik on tume! -, sobiks ehk paremini Rahvaliit. Või on EKRE selle nime patenteerinud?

Jaga artiklit

3 kommentaari

T
Tõnu Anton  /   18:46, 24. aug 2018
Tarand saab vähese demokraatiakogemisega rahvalt tõenäoliselt hulga hääli, isegi isikumandaadi. Ja edasi? Ta on ju ise riigikogus ka siis ja see partei, kes ta "häältemagnetiks" võtab, on pärast temaga püsti hädas, sest mehe ego on väga kogukaks kasvanud. Egas Kristiina Ojuland omal ajal ministrina ilmaasjata Tarandist lahti ei tahtnud saada. Mees käitub isepäiselt nagu kass kodus. Sööta on teda vaja, muidu läheb minema, aga kas hiiri ka püüab, see on teadmata. Kasuks on ta kindlasti neile erakondadele, kellel valimiskünnise ületamine kahtlane. Tarandi abiga saab seal künnis ületatud ja nii 4-5 oma meest ka Toompeale.
  /   14:05, 24. aug 2018
Sotsiaaldemokraatliku erakonna liige Mart Soidro (liikmeks astumise aeg 2004) kirjeldab arvamusartiklis positiivse tooniga Indrek Tarandit, kes on teada andnus, et ta võiks olla Sotsiaaldemokraatide võimalik liige või muul moel osaleda Riigikogu valimistel SD-fa seotult.
Ühtlasi on Mart Soidro ka tegelane, kes on varasemalt vahele jäänud anonüümse netilaimu levitamisega ja selle eest ka kohtulikult karistada saanud.
Netilaimul oli toona, kui vaadata võrgust leitavat videolõiku, samuti poliitlise võitluse iseloom.
Videolõigust võib aru saada, et Soidro tegevus oli netilaimu puhul suunatud ründena Rohelise halvustamiseks.
Kas sellisel puhul poleks siiski sünnis, mitte kirjutada artikli autori juurde, et ta on literaat vaid osustada ka ta parteilisele kuuluvusele nagu ka asjaolule, et ta on varem vahele jäänud ja karistada saanud anonüümselt poliitlise mõjuga laimu levitamisega.
Videolõik on leitav otsingufraasiga "Netiklatšija Mart Soidro punnis kohtu määratud trahvile vastu"

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis