Korruptsiooniradari nõukogust lahkunud Ignar Fjuk selgitab intervjuus Õhtulehele oma lahkumise tagamaid.

Mis eesmärke täidab Korruptsiooniradar?

Korruptsiooniradari eesmärk on vaadata laiemalt, kuidas kasutatakse Eestis maksumaksja raha, mis on eraldatud Euroopa Liidu struktuurfondide, EASi kaudu või muude toetusmeetmetena ja kas nende kasutamine on seaduspärane. Hea näide on Ärma talu, mis teemana püstitus alles siis, kui ajakirjandus sellest kirjutas. Samas on olnud tajutav, et süsteemselt selliste juhtumite uurimise ja järelevalvega ei tegelda – eraldatakse raha ära ja väärkasutus tuleb välja ainult siis, kui ajakirjandus selle välja nopib. Sealhulgas muidugi poliitikutega seotud rahakasutus. See on minu meelest täiesti väärt eesmärk.

Esimestel kokkusaamistel toimus üldine arutelu, kus lepiti kokku kodukorras ja põhimõtetes, mida teha.

Kas neil nõupidamistel oli tajutav korruradari kallutatus ühe või teise erakonna kasuks või kahjuks?

Koosolekuid, kus mina osalesin, oli mäletatavasti kolm. Esimesed olid ettevalmistavad, viimasel toimus hääletamine kokkukogutud ettepanekute vahel, et millist juhtumit võiks eriliselt esile tõsta. Jäi kokkulepe, et igaüks otsib ise mõne teema, samuti lähtume laekunud ettepanekutest ja vihjetest. Teisel kohtumisel tajusin soovi, et mingeid otsuseid võiks langetada enne kohalikke valimisi. Siis tekkis tunne, justkui olekski Korruptsiooniradar selleks üles ehitatud. Samas see soov ei olnud valdav ja sellest loobuti. Kuivõrd seal oli poliitikuid mitmest erakonnast – näiteks IRList Mart Nutt või Vabaerakonnast Andres Herkel – ju siis nad mõtlesid, et sellest saaks nende erakonnad kasu. Lõpuks siiski mõisteti, et kui hakkame tegelema poliitikaga, kaotame tõsiseltvõetavuse.

Milline oli Ardo Ojasalu roll neil kohtumistel?

Kuna tema ei olnud nõukogu liige, siis tema ei hääletanud. Tema ülesanne oli kokku koguda kõik ettepanekud, süstematiseerida ja neid esitleda. Minu meelest esitas ta kõiki ettepanekuid tasakaalukalt. Tegelesime siiski eelkõige toetustega seotud teemadega.

Kui mõelda konkreetselt poliitikutega seotud ettepanekutele, kas siis oli märgata, et ebaproportsionaalselt palju sooviti uurida näiteks Keskerakonnaga seotud juhtumeid?

Kolmandal koosolekul toimus lõpphääletus eelnevalt läbiräägitud umbes 4-5 ettepaneku vahel. Seal oli üks ettepanek, mis oli seotud liituvate valdade juhtidele tehtud hüvitistega. Paljud neist asusid kohe järgmisel päeval tööle juba liitunud vallas, küll mõnele muule ametikohale ja võimalik et isegi kõrgema palgaga, ent said sellegipoolest tohutult suured hüvitised. Minu hinnangul oli tegemist riigi tasandil organiseeritud mastaapse, kodanike õiglustunnet teravalt riivanud ettevõtmisega, millele oleksime pidanud tähelepanu juhtima. Tavainimesele ei mahtunud pähe, milleks nii kuldne käepigistus. Kui hääletuseks läks, siis hääletasin loomulikult selle poolt ja eeldasin, et see võidab. Kui hääletus läbi oli, siis selgus, et mitte. Võimalik, et riigikogu liikmed, kes hääletasid Riigikogus selle seaduse vastu võtmise poolt, ei soovinud seetõttu seda esile tõsta.

Peale jäi hoopis mingisugune Keskerakonnaga seotud ettepanek, kus puudus konkreetne juhtum, vaid oli üldiselt mainitud Tallinna linnas toimunut. See oli mulle arusaamatu. Selleks polnud Korruradarit vaja. Siin võiks seetõttu öelda, et ikkagi oli teatud soov ühele erakonnale koht kätte näidata.

Kas hääletus oli avalik või salajane?

Avalik, mingit salatsemist ei olnud ja õhkkond oli sõbralik.

Miks te nõukogust lahkusite?

Peale toda viimast hääletust tundsin ma teatud pettumust nii hääletustulemuse kui kogu ettevõtmise suhtes. Lahkumine oli siiski seotud sellega, et asusin ametisse vastutavale töökohale (Fjukist sai kevadel Tallinna linnaplaneerimisameti juht – toim). Ütlesin, et lähen n-ö päriselt põllule seda tööd tegema.

Tulles tagasi viimase aja uudiste juurde, siis kas Teie tajusite, et Ardo Ojasalu töö vahel korruradari juhatuse liikmena ja tema positsioonil erakondade rahastamise järelevalve komisjoni esimehena võis olla huvide konflikt?

Sellist konflikti ei olnud, et ühe ameti eeliseid oleks saanud kasutada teise hüveks ja seda veel omakasu silmas pidades. Samuti puudus mul informatsioon, kas ta saab üldse tasustatud. Ka ei märganud, et tal võiks olla tema rolliga ERJK-s mingi konflikt.

Nõukogus Ojasalu palgaküsimust ei arutatud?
Minu mäletamist mööda mitte. Nii nagu nõukogu liikmetegi oma.

Kas praegune skandaal on Korruptsiooniradari mainele liiga teinud?

Ma arvan, et ei ole. Korruradari maine sai minu silmis kahjustada sel hetkel, kui ta jättis tähelepanematu juhtimata väga olulisele kõrgetasemelisele võimalikule korruptsioonijuhtumile ja tegeles hoopis millegagi, milleks puudus konkreetne juhtum. Kui läinuks teisiti, siis see andnuks Korruptsiooniradarile õigustuse, et miks seda üldse vaja on.

Jaga artiklit

4 kommentaari

K
Klaaren  /   23:57, 27. aug 2018
Tõepoolest, Nutt ja Herkel häbenesid iseenda poolt vastu võetud seaduse aluisel sooritatud kõlvatust...

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis