Kolmapäeval lahkusid Põhja-Korast bussid nutvate ja ahastuses eakate lõunakorealastega. Lõppenud on järjekordne kahe Korea perekondade taasühinemisüritus. Tõenäoliselt ei näe need inimesed oma Põhja-Koreasse jäänud lähedasi enam kunagi. Kuid korraks siiski...
Pisaraterohke oli ka esmaspäev, mil aastakümneid lahus elanud sugulased üksteist jälle nägid. CNN kirjutab, et Lõuna-Koreast valiti seekord osalema 89 perekonda. Seda ei tundu just palju, eriti arvestades seda, et soovijaid on ligi 57 000. Karm tõde on see, et paljud neist kümnetest tuhandetest ei jõua oma lähedasi enam kunagi näha. Valim on lihtsalt nii väike ja suur osa taotlejatest kõrges eas. Mõni õnnetu inimene sai kahekümnendat korda järjest vastuse: paraku seekord mitte. Võib ka juhtuda, et vastus on: kahjuks pole enam seda, kellega kohtuda soovite. Aastate jooksul on taotlejaid olnud üle 130 000, kuid enam kui pooled neist on surnud.
85 protsenti lõunakorealastest, kes esitavad avalduse Põhjas elavate pereliikmetega kohtumiseks, on üle 70 aasta vanad. Umbes viiendik, 21 protsenti, on üle 90 aasta vanad. Valik tehakse taotleja vanust ning avalduses esitatud põhjakorealase sugulust arvestades. Ehk et eelistatakse ennekõike lapse-vanema suhteid jne.
Kohtumine teisel pool demilitariseeritud tsooni on emotsionaalselt raske. 2014. aastal avaldatud uuringust selgub, et igal neljandal üritusel osalenul on selle järel tõsine trauma ning probleeme igapäevaelu tavapärase jätkamise ja depressiooniga. Peamiseks põhjuseks on mure Põhja-Koreas elavate sugulaste elutingimuste ja edasise saatuse pärast.
Lõuna-Korea president Moon Jae-in tegi esmaspäeval taaskohtumiste teemalise pöördumise, milles pani ka Põhja-Korea võimudele südamele, et kaks Koread peavad perekondade valu vähendamise nimel rohkem koostööd tegema. Moon meenutas, et on ise Põhja-Korea põgenike laps ja mõistab lõhkikistud perekondade ahastust.
Kohtumise lõpp toob esile inimeste valusaimad tunded. Mõned põhjakorealased unustavad oma riigi üliranged reeglid ja jooksevad nuttes oma pereliikmeid vedavale bussile järele. Mõned peksavad ahastades rusikatega vastu bussi, mis õe, venna, ema, isa või lapse minema viib.
Mõned, nagu üks ema, panevad käe vastu bussi akent, et läbi klaasi lapse käe soojust tunda. Selle naise perekond sattus 1950. aastal sõja keerisesse ning tema jäi pojast teisele poole piiri. 92 aastat vana proua nägi oma poega viimati kui too oli 3aastane lapsuke. Ema ja poeg, kes said pärast 68 aastat kestnud lahusolekut paar päeva koos veeta, jätavad hüvasti. Viimast korda.
5 kommentaari