20. augustil 1991 kell 23.03 istusin Toompea saali ajakirjanikerõdul ja kirjutasin paljundusmasinast tulnud „Iseseisvusdeklaratsiooni“ koopia nurgale kellaaja 23.01 (mu kell, nagu selgus, oli 2 minutit taga) ehk fikseerisin hetke, kui Ülo Nugis seda dokumenti siis veel mitte riigikogu kõnetoolist ette lugema hakkas. Paber on tänaseni emakodus Väimelas lauasahtlis alles.

Mäletan öist „rahvasaadiku peitmist“ oma Õismäe ühikatoas Ülo Nugise palvel ja sõitu rahvasaadiku Ladaga läbi öö teletorni, kuhu just tankid jõudnud olid. Teletorni pääslat valvavale automaadiga dessantväelasele ütlesin, et peaksin pääsla rangelt valvatud ruumi sisse saama, kuna mul oleks vaja koju helistada. Soldatile polnud mingit keeldu tütarlaste telefonikasutuse kohta antud, seega lubas ta mind automaadi juurde, mis muidugi oli torni sisetelefon. Tükk kutsumist ja neli vaprat kaitsjat võtsidki toru: „Me mõtlesime, et nüüd on venelased meid avastanud,“ oli nende esimene lause.

Pärast pahandas kodukaitsepealik Öövel, et riigisaladusi saab kõigi eest varjata peale mingite Ekspressi blondide ajakirjanikutibide, kes lihtsalt helistavad sinna, kuhu ligipääs pidanuks olema vaid „strateegilise kaitse juhtidel". Kõigi nende mälestuste summa on kogemus, mille väärtus iga möödaläinud aastaga kuidagi selgemaks saab. Selles kogemuses eristub aastatega üha enam üks detail – väga paljude väga erinevate inimeste ühisvõnge. Ühisest püüdlusest sündinud ja ühises hingamises toimunud tegutsemine soovitud eesmärgi suunas.

Kaks korda makstud kontsert

19. augustil 2018 õhtul istusime memmega Väimelas teleka ees vaadates Üheslaulmist ja laulsime koos „Ema südant". Siis helistas tütar üle Skype’i ja me laulsime koos telekaga toanurgas kõigi kolme põlvkonna lapsepõlvest tuttavat „Rong see sõitis". Lõpuks laulsid kaks ema kahele tütrele ja üks vanaema lapelapsele lapsepõlve unelaulu „Väikesed lapsed kõik magavad juba“ ning oli tunne, et just sel viisil laulud seovadki meid ühte – ühiseid mälestusi elustades.

Siis läks memm magama. Mina püüdsin mingid hetked veel telekast lauluväljakut vaadata, kuid sain aru, et avalaulude ühtesiduv efekt hakkab programmi öösse edenemises järjest lahjnema. Tekkima hakkav ühisvõnge platsil oli asendunud tavapärase igaüks omaette tšillimisega suurel kontserdil. Vääris tähelepanu, et laulude energia ei akumuleerunud, et tekiks kunagistel öölaulupidudel inimesi üheks muutvaks jõuks sidunud võnge. Oli lihtsalt suur kontsert suurel platsil ja neile, kes polnud kogenud, mis tegelikult olla võinuks, võis tundudagi, et väga äge pidu.

Ununenud on inimeste rahulolematus veebruaris toimunud rõhutatult elitaarse perfomaansiga ning jääb mulje, et kõik eesti inimesed said vastavalt staatusele pidada Eesti sünnipäeva. Kes teleri ees tasuta, kes kohapeal viieteistkümne euro eest või  VIP-kohal kahekümne eest ja kes järgmisel päeval Roosiaias eriti tasuta.  

Lauluüritus oli nii sarnane praegu meie riigis toimuvaga, kus lihtkodanike rõõmuks justkui tehtaks riigi poolt midagi. Siis selgub, et sa oled selle midagi juba kaks korda kinni maksnud – üks kord oma maksudega ja siis mingi lisaannetusega, näiteks piletit soetades. Ekraanilt ei paista, kuidas omavahel projektitulusid jagajatakse.

Kas üheshingamist kardetakse?

Seda, et tegu on projekti, mitte rahvast terviklikuks ühishingamiseks kokku liitmise taotlusega, oli aru saada just peo hilisema faasi ülesehitusest. 29 aastat tagasi lauldi lauluväljakul nii, et iga järgmine laul tõstis ühtekuuluvustunde veel kõrgemale. Meenutagem kasvõi Tõnis Mäe “Koitu” või viit isamaalist laulu, mis sajad tuhanded ühtseks, tolles ajas lausa uskumatut muutust loovaks tervikuks võngutasid. Kellelgi poleks pähe tulnud nende vahele mõnd poppi estraaditähekest susata või mingit niisama tulede-kellade vilkumist korraldada. Oluline oli ööde kaupa ühes võnkes lauldes meist endist kiirgav soov olla omal maal iseotsustajad. Läbi laulu luua oma kodud puhtaks ja inimesed ühtseks.

Laul on võnge. Sünkrooni kõlav võnge võib olla nii vägev, et sellega, nagu paljud meist mäletavad, võib teha revolutsioone. On teistelgi rahvastel laule, mis suutsid panna massid liikuma. Väge tõstvat üheshingamist oleme vist kõik laulupidudel kogenud. Eriti need, kel oli õnne laulda kunagistel ärkamisaja öölaulupidudel, mille lahjendatud tõmmist – et näeks välja nagu see, aga tegelikku mõju ei omaks – nüüd lauluväljakul teha püüti. Sest tegelik mõju olnuks tegijatele soovimatu. Tegelik mõju võinuks olla, et meie ammu ülemäära paksu ja ametnikeküllase riigi erinevaid projekte asendabki rahva tahe omal maal ise otsustada.

Kõiki ühendav laul võiks selle pisikese maa rahva taas liita ja seda viisil, mis tooks juba ammu inimeste hulgas tajutavat soovitud muutust. Muutuse, kus riik oleksime meie, mitte „nemad kuskil seal, kes teevad meilt küsimata asju, mida me ei taha". Railbaltikuid, tselluloosivabrikuid, kanatehaseid. Muutuse, mis tooks tuhanded olupõgenikud tagasi kodumaale end väärtuslikuna tundma.

Ka nõukogude ajal olid laulupeod. Mäletan lapseeast – ka seal oli hulk nõukalaule, mis ühislaulmise võnke maha võtsid. Lõpus hädapärast ikka „Mu isamaad“ lubati, mida lauldes režiimi tsensuurile allutatud inimesed nutsid ja tegeliku iseolemissoovi niimoodi laulu väkke vabastasid. Ka nüüd lasti “lahjenduslaule” nii pikalt, et ühislaulmise tulemina ei saanud tekkida tegelikku muutust. Igatsetud vabaduse ja sõltumatuse nõudmise vastu sellist laululahjendust vaja oligi.

Kuid ühtelaulmise igatsus püsib. Tuleval aastal, laulupeol ehk? Või oskaks juba varem toimuvatel valimistel teha teadlikke, arukaid ja meile meie endi soovitud tulevikku andvaid valikuid?

Jaga artiklit

27 kommentaari

L
loodetakse valimiste peale  /   13:55, 28. aug 2018
mitmes kommentaaris. Aga mida seal loota on, kui nimekirjad ikka koostatud samade erakondade poolt samadest inimestest.
Kui valimata ei taha jätta, siis antakse hääl sellele, kes kõige vähem ebasümpaatsem. Ja siis panevad parteid needki valitud oma tahtmise järgi pingeritta, kui just häältekogus hiigelsuur ei ole, et niigi riigikokku pääseks.
P
Pets  /   12:51, 24. aug 2018
Selles ürituses ei olnud väge,maa.ja rahva väge.Oli võimu,raha ja võõra hõng.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis