Eesti uudised

VIDEO JA GALERII | Varemeis kummituslinn: siin elavad põhiliselt need, kes ei tööta. Ei hakka ka tööle (38)

Liina Hallik | Video: Tatjana Iljina, 21. august 2018, 11:03
 Tatjana Iljina
Saabun Viivikonna asumisse teatud eelarvamusega. Kummituslinn. Endine kaevanduslinn. Välja surnud. Katkine. Õõvastav. Silme ees kangastuvad tühjad tänavad ja kurjakuulutavalt kraaksuvad varesed raagus puuköntide otsas. Justkui eelaimduse kinnituseks ujuvad taevasse sünkjassinised pilved.

Kurikuulsasse kummituslinna sisse sõites tervitavad meid rõõmsad puust kujukesed ja romantiline kooguga kaev keset hoolikalt niidetud muruplatsi. Tänava ääres seisavad stoilise rahuga loodusele allajäänud monumentaalsed hooned. On kurvalt haigutavate aknaavadega maju, mille purunenud seinte vahelt saab pilgu heita nõukogude aja kohta suursugustesse kodudesse – piiluda vannitubade plaaditud seinu ja uhkeid ent pleekinud ornamentidega tapeete. Skeletilaadsete majavarede vahele mahub ka hoolikalt kinnilöödud akendega elamuid. Kellegi armastav käsi on bussipeatuse seintele maalinud kaunid lilled. 

Räämas peatänavalt ära keerates jõuame väiksemate kortermajadeni, mille ümber istutatud pojengid ja kenasti laotud puuriidad viitavad inimasustusele. Hoovi tungivaid võõraid tervitab raevukalt keti otsas hüplev koer.

Märkan auto kallal toimetavat vildist kaabuga meest. „Kas teiega saaks paar sõna juttu rääkida?”

„Abikaasa on väga jutukas!” ühmab mees ja kõnnib toa poole. Jään kannatlikult ootama.

Tulime siia, kui normaalsed inimesed hakkasid ära kolima.

„See on väike osake linnast, kus elatakse,” ütleb proua Valentina, kui oleme õunapuu all istet võtnud. Valentina tuli koos abikaasa Nikolaiga Viivikonna külla elama 24 aastat tagasi. „Elasime Sillamäel. Kui normaalsed inimesed hakkasid siit ära kolima, tulime meie siia. Jätsime Sillamäe korteri tütrele. Ta abiellus, lapsed sündisid.”

VALENTINA VIIVIKONNA ELU ÜLE EI KURDA: lapsena elas ta Venemaal muldonnis Erki Pärnaku

Valentinal on kolm last ja 10 lapselast. „Vanem poeg elab Tallinnas. Siin ei olnud ju omal ajal tööd ega midagi. Sellepärast läksid. Kui oleks tööd olnud, poleks kuskile läinud. Noorema poja lapsed on ammu täiskasvanud ja elavad ka Tallinnas. Aga poeg ise elab siin. Ehkki teda pole kunagi kodus – ta on kaugsõiduautojuht.”

Esialgu Sillamäele jäänud tütar elab praegu ema kõrvalmajas – ühes kolmest endistel aegadel kaheksa korteriga elumajast, mille 1940.-50. aastatel ehitasid saksa sõjavangid. „Me tulime siia ja pärast ostis tütar perega ka sellise terve maja, isegi järgmine on neil ära ostetud. Mitte sellepärast, et neil seda väga vaja oleks, aga seal käisid noored laamendamas ja lõhkumas, keegi ei hooldanud, kohe oma aia taga kasvas kõrge umbrohi. Kui maja ära ostsid, ei käi enam keegi,” räägib Valentina. „Seal kaugemal oli kaks samasugust väiksemat maja veel, aga need on praegu ära lammutatud,” selgub Viivikonna majade kurb saatus.

„See maja läks neil väga kalliks,” on Valentina murelik. „Nad ei olnud siia sisse kirjutatud ja ostsid oksjonilt. Korterite kaupa. Kokku läks maksma 101 000 krooni (6455 eurot). Aga see maja, kus mina praegu elan, see ei läinud kalliks, see oli odav. Sai ostetud stardihinnaga. Ja see oli tollal 100 krooni (6,4 eurot) ruutmeeter.”

Eesti keelt kuuleb Viivikonnas vähe

Viivikonnas on ametlikult elanikke üle 60. „Aga ega siin nii palju ei ela. Mõned on sisse kirjutatud, aga elavad Sillamäel, koguni Narvas mõni.” Eestlasi on Valentina sõnul elanike hulgas veelgi vähem. „Seal kaugemal elab üks Ojaste-nimeline. See on küll muinasjutuline inimene! 95 aastat vana. Elas suure küüditamise üle, oli palju aastaid vangis. Kui lahti sai, ei olnud tal kusagile minna. Neil oli varem Tartu kandis talu, aga seda tagasi ei antud. Siis ta tuli siia Viivikonda tööle. Aga ei läinud nendesse kortermajadesse elama, vaid ehitas endale ise. Elab seal talus praeguseni. Kõigega tuleb ise toime. Aga valimas ei käi. On valitsuse peale pahane, et talle talu tagasi ei antud,” jutustab Valentina.

Üks eestlane pidi asumis veel elama – 91aastane. „Ja siin majas on ka üks, naine on tal venelane. Ja meie räägime eesti keelt. Aga ega siin rohkem eestlasi ei olegi.”

„Ega meie eestlased ei ole, me oleme venelased,” ütleb majaperemees Nikolai aktsenditus eesti keeles oma teise ja viimase mõtteavalduse kogu paaritunniseks kujunenud vestluse vältel. „Mina olen sündinud Eesti ajal ja elasime Otepää kandis. Seal sai ikka eesti keeles räägitud. Aga hiljem tulime siia. Siin oli tööd ja sai elamise. Vene keelt õppisime siin.”

MAJAPEREMEES NIKOLAI: Külaliste vastu kuri koer taltus peremeest nähes kohe  Erki Pärnaku

„Minu ema oli Venemaa eestlane, sellepärast tal ei olnud õigust Eesti kodakondsust saada,” võtab Valentina jutujärje üle. „Tulime emaga Eestisse peale sõda, olin 13aastane. Ega ma siis eesti keelt ei osanud. Õppisin siin.”

Venemaale asusid elama Valentina eestlastest vanavanemad. „Minu vanaema ja tädid olid kõik omal ajal Venemaal, elasid Pihkva oblastis. Siin ei olnud maad ja pered olid suured, lapsi oli palju. Ka meid oli palju – üheksa last, aga ega kõik ellu ei jäänud. Kaks surid lapsepõlves ja kolmas sai sõjas surma. Aga me kuus elasime täiskasvanuks,” märgib Valentina.

Paljud Viivikonna elanikest ei ole kunagi tööd teinud

Viivikonna elanikud on valdavalt keskealised. „Vanu on siin vähe, nad on juba ära surnud, aga mõned veel on,” räägib Valentina. „Keskealised, kes siin on, on niisugused, et ei ole kunagi töötanud. Siin elavadki põhiliselt need, kes ei tööta. Ei hakka ka tööle. Lapsi on küll sünnitanud. Aga on kuidagi nii kujunenud, et lapsed ka ei taha tööd teha. Kui veel Kohtla-Järve linna all olime, said nad sealt elatisraha. Kõik need 25 aastat maksti neile. Ja toodi küll Soomest, küll Taanist toitu, mingisugused usklised olid. Mina selle abi järgi ei käinud, mulle jätkub omast pensionist,” ütleb kogu elu rasket tööd teinud naine.

Valentina tööstaaž on muljetavaldav. „Ma olen kõike teinud. Lapsest saadik olen töötanud. Alguses kolhoosis. 1949. aastal kui me juba Eestis olime, töötasin lüpsjana. Sillamäel olin alguses õmblusvabrikus ja siis tehases. Aga seal ei pidanud mul tervis vastu. Ülejäänud aja olin Sirgala karjääris – seal sai 20 aastat tööd tehtud. Ja lõpuks olin veel neli aastat raudteel ametis.”

„Praegu ma muud tööd ei tee kui rohin ja istutan. Ühe käega toetan kargu peale ja teisega toimetan,” selgitab Valentina minu umbuskliku pilgu peale oma töövõtteid. „Kõik see on minu istutatud,” viipab naine meie ümber laiuvale Eedeni aiale. „Õunapuud olid enne mind, aga seal need noored õunapuud on juba minu istutatud. See maa oli alguses samasugune nagu seal aia taga, umbrohi üle pea.”

VALENTINA LOODUD EEDENI AED: Maa annab mulle jõudu! Erki Pärnaku

Valentina Viivikonna elu üle ei kurda

Karkudega kõndiv Valentina on 84aastane. „Ma olen väga haige,” täpsustab krapsaka ja elurõõmsa olekuga naine. „Mul on juba liigesed vahetatud. Põlveliigesed, puusaliiges, aga minu selgroog ei hoia mind enam üleval, sellepärast ma karkudega käingi. Kannan oma ihu käte peal.”

„Kiirabi tuleb, kui on midagi erakordset,” saan vastuseks küsimusele, kuidas Viivikonnast arstile pääseb. „Sillamäele on 9 kilomeetrit, seal on perearst. Buss käib viis korda päevas, pühade ajal neli, aga ma ei sõida juba ammust ajast bussiga.”

„Kõik töötab, vesi, elekter, kanalisatsioon,” on Valentina eluoluga rahul. „ Enne oli meil selline puudega köetav veesoojendi, aga nüüd lapsed panid ikka elektriboileri.”

Kauplust ega pangakontorit Viivikonnas ei ole. „Käime Sillamäel. Pank on ka Sillamäel. Aga SEB kontor on nüüd ainult Jõhvis ja ma ei saa sinna kuidagi. Tahan selle lepingu üles öelda.”

Haldusasjad saab aetud Sinimäel. „Sinna nad tulevad kord kuus. Kui on küsimusi, võib ennast kirja panna ja vastuvõtule minna. Vahel on nad ikka käinud siin ka koosolekut pidamas. Sügisel enne valimisi muidugi käidi, aga 30. mail oli ka koosolek. Me ei saanud kahjuks osa võtta, sest olime Otepääl matustel. Väga kahju oli, et ei saanud kuulda, mida nad rääkisid. Kellegi käest teada ka ei saa.”

Selgub, et vähesed Viivikonna inimesed omavahel eriti läbi ei käi. „Ongi niisugune asi, et meil on naabritega väga vedanud,” rõõmustab Valentina. „Ei nemad meiega suhtle. Ta võib mööda minna ja tere ei ütle. Nad ei suhtle kellegagi. Mees ja naine. Seal majas on veel kolm korterit ära müüdud, aga keegi ei tule sisse. Seisavad niisamuti.”

Valentina Viivikonna elukvaliteedi üle ei kurda. „Mina olen väga rahul. Olen niipalju vana, et olen väga kohutavat elu elanund. Venemaal oli enne sõda, kui veel kolhoosid olid, hirmus vaesus. Ega tema pole seda nälga näinud,” viitab Valentina Nikolai poole, kes vahepeal naiste laterdamise juurest on autot putitama läinud.

„Aga siin Viivikonnas – eks me oleme ise süüdi, et siin kõik niimoodi on. Inimesed ise on ju lõhkunud, ise kõik hooletusse jätnud. Keda siin ikka süüdistada,” ütleb paljunäinud naine.

Kui majades küte välja keerati, hakkasid inimesed Sillamäele kolima

Linnakesest lahkudes jääb silma imetabane roosa maja, mis pilve tagant piiluva päikese kumas paistab kui veidi ajahambast räsitud Vahemere äärne villa. Kaarkäigu all istub tumedapäine proua kahe lapse ja koerakutsikaga.

ROMANTILINE ROOSA MAJA: siin elab juba 20 aastat Dasha  Erki Pärnaku

„Ma ei ole alati Viivikonnas elanud,” ütleb proua Daša. „Mind viidi siit juba päris väikesena ära. Kakskümmend aastat tagasi tulin tagasi. Alguses elasime kaupluses, siis kolisime siia majja. Sel ajal oli juba kõik räämas, ehkki rahvast oli palju rohkem kui praegu. Siis keerati siin küte välja ja kõik läksid ära Sillamäele. Aga nüüd on normaalne. Kuuma vett ei ole, peab soojendama. Aga elekter on ja talvel on meil soojemgi kui Sillamäe korterites.”

Daša sõnul oli elu varem väga hea. „Siin olid kauplused, polikliinik, kino. Elu kees,” meenutab Daša. „Korralikud majad olid. Aga kui inimesed lahkuma hakkasid, jäid majad tühjaks. Hakati varastama, lõhkuma, majad lagunesid. Nüüd ei ole midagi, ei kooli, lasteaeda ega isegi poodi. Mitte midagi ei ole. Buss käib Sillamäele.”

Stalinistliku arhitektuuri tippajast pärit kaunite arkaadide ja poolsammastega elamu seintes haigutavad kurjakuulutavad praod. „Oleme tihti valda palunud, et maja korda tehtaks, aga ei ole aidatud. Siit lõime laudadega kinni, et kivid pähe ei kukuks,” näitab Daša rõdu, mille all ta koos lastega istet oli võtnud. „Kuhu meil siit minna. Elame pensionist, tööd siin ei ole. Kellel autod on, need saavad kaugemal tööl käia. Üks puiduettevõte on ka, seal mõned mehed töötavad.”

Majaesine on kenasti korras. Muru niidetud ja lillepuhmad õitsevad. Taamal paistavad peenrad ja kasvuhooned. „Igal perel on oma aed ja kasvumajad,” ütleb Daša. „Vahel saame ka omavahel kokku, joome teed või kohvi. Aga rahvast on vähe.” Uurin, kui palju Viivikonnas lapsi elab. „Mõned lapsed ikka on. Minu õel on kaks last. Käivad Sinimäel koolis.”

VIIVIKONNA KOOL: vähesed Viivikonnas elavad lapsed õpivad nüüd Sinimäel ja Sillamäel Erki Pärnaku

Üks lastest lahkub koos koeraga. „Head aega,” ütleb ta püüdlikult eesti keeles. 

Valentina eestlasest vanaisa kolis tsaariajal Venemaale

Valentina emapoolne vanaisa sündis 1856. aastal. Kuna Eesti oli siis Vene tsaaririigi osa, läks mees Vene kroonusse. „Viis aastat teenis seal. Ja kuna ta oli tugev, kena ja kirjaoskaja eesti poiss, vene keelt oskas ka hästi, siis pakuti talle metsaülema tööd. Palk oli 25 rubla, see oli tollal nii suur raha, et selle eest võis hobuse osta.”

„Sealkandis oli palju eestlasi, isegi eesti talud. Eestlased hoidsid ikka oma kampa,” räägib Valentina. „Eesti inimesed olid rikkamad, lapsi panid kooli, kuigi eestikeelset kooli ei olnud. Kõik õppisid.”

Naise leidis vanaisa Eestist Porkuni kandist, kui õe pulmas käis ”Vanaisa vanused naised olid Venemaal kõik kirjaoskamatud,” ütleb Valentina. 1895. aastal viis Valentina esiisa tulevase vanaema Venemaale, kus elati nõukogude ajani.

„Enne sõda küüditati kõik eestlased sealtkandist ära. Meesterahvad korjati kokku ja lasti maha. Tollal muidugi ei teatud, et nad on maha lastud. Siis tuli sõda peale. Sakslased võtsid taandudes allesjäänud eestlased Pihkva oblastist kaasa ja tõid tagasi Eestisse. Minu vanaema ja tädi said niimoodi kodumaale tagasi. Aga vanaisa suri 1942. aastal, oli siis 86aastane, ja on Venemaale maetud,” meenutab Valentina rasket aega.

Valentina ema jäi lastega üksi. „Kui me Saksa okupatsiooni all olime, ega nad meid ei puutunud. Sõjaajal oli just veidike kergem. Maa jagati inimestele kätte, kõik, mis kasvatasid, jäi sulle. Mõned partisanid küll poodi üles, aga nii hull ei olnud, nagu Venemaal sellest nüüd räägitakse. Ma ikka kuulan vahest ja mõtlen, mille jaoks on vaja nii palju valetada?” mõtiskleb Valentina. „Aga kui sakslased taandusid, siis põletasid kõik maha. Isegi kaevud lasti õhku. See oli kõige hullem. Aga jõgi päästis meid. Jõest jõime, seal ka pesime ennast. Ei jäänud keegi haigeks ega surnud ära,” naerab Valentina.

„Kui sakslased kõik maha põletasid, jäime ju välja. Nii palju jäi alles, kui seljas oli. Lapsed, naised ja vanurid, mehi ei olnud. Sõda ju käis,” meenutab naine oma lapsepõlve. „Siis hakkasid inimesed muldonne tegema. Viis aastat elasime muldonnis. Need kaevati mäenõlva sisse, et oleks soojem. Aga siis tuli Stalini käsk, et keegi muldonnis elada ei või. Ainult rahvavaenlased elavat muldonnis. Kõik peavad majadesse kolima! Aga kust seda maja võtta? Meil ei olnud kedagi ehitajat, isa oli surnud. Siis ema otsustaski Eestisse tagasi tulla.”

Samal teemal

11. august 2018, 00:01
SIHITULT IDA-VIRUMAAL: kolamine kummituslinnas ja ujumine karjäärides
2. märts 2017, 04:00
VIRUMAA TIMURLASED: pood pandi kinni, noored vabatahtlikud toovad vanakestele toidu koju kätte
10. aprill 2016, 21:00
Pühapäeval peetakse esimene Viivikonna elamusjooks

38 KOMMENTAARI

l
lapsajakirjanik 22. august 2018, 17:28
Viivikonna ei ole linn!
k
kas 22. august 2018, 16:34
seal on ka saksa sõjavangide poolt ehitatud hooneid, siis on see lihtsalt ära neetud. Mu isa, kes käis ka Siberis tiiru ära ütles, et kuidas seal neid...
(loe edasi)
Loe kõiki (38)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee