Maailm

RAHVAS ÕNNELIKUKS: Lõuna-Korea valitsus plaanib karistada tööandjaid, kes liiga pikki tööpäevi nõuavad (24)

Toimetas Greete Kõrvits, 18. august 2018, 09:53
Lõunakorealastel on peagi põhjust rõõmustada... või siiski? Caro / Scanpix
Kas raha teeb õnnelikuks? BBC Capital kirjutab, et ehkki majanduslikul kindlusel on inimese õnnetundel väga oluline roll, ei tähenda see veel, et kõik rikkad inimesed väga rõõmsad on. Heaks näiteks sellest, kuidas õnnest jääb puudu ka siis, kui raha on palju, on Lõuna-Korea, mis üritab reguleerida oma rahva õnnetaset.

Lõuna-Korea president Moon Jae-in võitis valimised suuresti tänu kampaaniale, milles lubas tõsta lõunakorealaste üldist rahulolu- ja õnnetaset. Väidetavalt sai tulevane president inspiratsiooni Bhutanist. Väikeses riigis on 2008. aastast käigus ametlik poliitika, mille eesmärk on tõsta rahva rahulolu taset. See eesmärk on Bhutanis muide olulisemgi kui majandusareng.

Siit koorubki välja Lõuna-Korea õnnetute ja endilt elu võtvate elanike sügavam probleem, mille juured peituvad rahvapsühholoogias. Lõuna-Koreas on mõeldamatu, et mõni ülesanne jääb lõpetamata või pooleli järgmist päeva ootama. Tehakse meeletult ületunde ja ei võeta puhkust, häbi tegemata tööst on suur ja puhkamine vaat et isekas mugavus. Traditsiooniline arusaam tööst ja inimeste rollidest ning nende faktorite väga raske ja pikaajaline muutumine on see, miks paljud ka valitsuse plaanidesse rahva elu rõõmsamaks muuta skeptiliselt suhtuvad.

See ei tähenda, justkui oleks Lõuna-Korea valitsuse plaan kodanikele lilli kinkida või algatada naeratamiskampaaniaid. Kavas on väga konkreetsed muudatused, mis loodetavasti meelitaksid inimesi vähem aega kontoris ja rohkem aega väljas ning kodus veetma. (Ja metsiku kiirusega vananeva rahvaarvu juures ka loodetavasti veetma aega pisipere loomisel.)

Valitsus plaanib vähendada praegust maksimaalset töötundide arvu nädalas 68 tunnilt 52 peale. Ja seda mitte niisama soovitusena - tööandjat, kes seda nõuet ei täida, võib ees oodata kuni kaheaastane vanglakaristus.

Samuti plaanib valitsus oluliselt tõsta miinimumpalka ning tekitada juurde lisatoetusi. Näiteks lapsehooldustoetused, kõrgem pension, väiksemad kulud vaimse tervise eest hoolitsemisel ning isegi eraldi fond, nn Õnnefond, mis küll on ametis juba eelmise valitsuse aegadest, kuid tegeleks nüüd ka paljude isiklike võlgade likvideerimisega. Seda kõike, et süveneks õnne- ja turvatunne, mis oleks ka majanduslikult kasulik. Õnnelikud inimesed, kellel on vaba aega, kulutavad raha meelelahutusele ning pensionärid, lihttöölised ja lapsevanemad jaksavad samuti rohkem raha välja käia.

Kuid mitte kõik ei ole uue õnnepoliitika üle... õnnelikud. Mitmed madalapalgaliste töötajatega ettevõtted ähvardavad äri kinni panna või vähendada töötundide arvu. Viimasel kahel aastal on juba miinimumpalk hüppeliselt tõusnud ja näiteks ühistranspordis on see viinud ähvardusteni, et bussifirmad lõpetavad peagi üldse tegevuse. Kui firma ei taha kõrgemat palka maksta, siis vähendab ta tundide arvu, et palganumber jääks samaks. Töötajal võib küll olla rohkem vaba aega - seda õnnetunnet tekitavat faktorit - kuid mitte rohkem raha, et selle vaba ajaga palju peale hakata.

Samuti, kui tulla tagasi kultuurikonteksti, siis lisaks eelmainitud töörabamisele ja kohusetundele, mis korealastele omased, peab ka meeles pidama, et eri ühiskondades on erinevad väärtused. On ühiskondi, mis on individualistlikud: „igaüks on oma õnne sepp“, „sina ise defineerid oma väärtuse“ jne. Kuid Lõuna-Korea on traditsiooniliselt kollektivistlik ühiskond. Väärtus on kogukonnal, mitte indiviidil. Ja siin polegi küsimus selles, kumb variant on õigem, vaid lihtsalt selles, et individualistliku ühiskonna õnne valemiga ei maksa tulla kollektiivset edu väärtustavat ühiskonda parandama. Või vähemalt mitte eeldada, et terve rahva mõtteviis üleöö muutub.

Ehk et iga lõunakorealast ei tee tingimata õnnelikuks vaid see, mida ta ise endast arvab. Või see, et tal on rohkem isiklikku aega. Väga paljude jaoks on oluline ümbritsevate tunnustus. Mistõttu on tähtsad prestiižsed või ka materiaalsed väärtused: ülikoolidiplom, uus auto, kõrge palk, tunne, et teistel on sinu vaevaga ja ületundidega tehtud tööst hea meel. Pikkadest tööpäevadest on saanud väärtus omaette. President Moon võib küll näidata rahvale eeskuju, kasutades ära kõik oma puhkusepäevad, kuid küsimus pole ju vaid selles, kui palju vaba aega inimestele antakse, vaid ka selles, kuidas nad seda kasutavad. Ja kas see läheb konflikti kogukonna ootustega ning õnnetundega, mis tuleb väljaspoolt.

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee