Uudised

Värvipime Dénes pürgib kunstiakadeemia diplomile 

Verni LEIVAK , 18. veebruar 2000 00:00
TÖÖTAB MUSTA JA VALGEGA: Dénes Farkas arvab ometi, et värvipimedus pole teda loominguliselt seganud.Foto: Albert Truuväärt
Kunstiakadeemia graafikatudeng, ungarlane Dénes Farkas, 25, pürib diplomile, kuigi on värvipime. “Tegelikult ma ikkagi natuke värve näen,” tunnistab Dénes. “Ainult et teistmoodi kui teised inimesed.”

Istume baaris, kus laest langeb helelilla valgus. “See on oranž,” ütleb Denes veendunult. Baarileti juures lõõmab aga tumelilla. “Külm värv, umbes nagu jää.” Päikesevalgus on Denes`ile lihtsalt valge.

“Lapsena nägin värve vist sellistena, nagu kõik teisedki,” oletab Dénes. “Mulle on räägitud, et silmaarst kirjutas mulle vist valed prillid ning sellest saati kõik muutuski. Olin siis 12aastane.”

“Kasutan oma loomingus ainult neid värve, mida näen. Aga nimetada ma neid ei oska ja värve ma ei sega. Värve kutsun nii, nagu purgile on kirjutatud, seda on raske seletada...” üritab Denes ennast arusaadavaks teha. Dénes vastab küsimusele, millistest värvidest koosneb vikerkaar, nii: “Ma ei mäleta. Ma olen nii vähe vikerkaari näinud. Kollast näen igatahes väga hästi ja teisi värve kollase ühe vormina. Põhimõtteliselt töötan musta ja valgega. Ja muidugi halliga,” räägib ta. “Olen nende kahe värviga saanud tõesti palju tegelda.”

Poeg täitis ema unistuse

Eesti Kunstiakadeemia avastas Budapesti lähedal Szigetszentmiklósis sündinud ja seal 23 aastat elanud Dénes tänu eestlasest emale

Anne Kuldkepile

, kes kunagi selles koolis õppida tahtis. “Ta ei saanud omal ajal sisse ja mõtlesin, et mina tulen ja proovin,” räägib Dénes enam-vähem puhtas eesti keeles, ehkki tema kodune keel on ungari keel. “Nüüd olengi siin.”

Graafika kasuks otsustas Dénes jälle tänu emale ja isale, kes kunagi õppisid koos Moskva Polügraafiainstituudis insenerideks, hiljem abiellusid ning on trükikojatöö juhtimisele siiani truuks jäänud. “Graafika on ju trükkimisega seotud ja see on mul veres,” ütleb Dénes. “Teatud rolli eriala valikul mängis ka värvipimedus, kuid see pole loomingulist tööd häirinud.”

Oreliehitaja uus kustumus

“Ungaris oli kunstiülikooli liiga raske sisse saada,” toob ta veel ühe põhjuse, miks Eestisse tuli, “muud ei jäänud üle. Samuti mängis rolli see, et tahtsin õppida kuskil rahulikumas kohas.” Dénes teadis, et Tallinn on väike ja rahulik koht, oli ta ju siin lapsepõlves suviti Lasnamäel elava vanaema

Maimo

juures külas käinud.

Ja kunstnikuks saamise soov oli Dénesil tugev vaatamata sellele, et üks amet tal juba selge – oreliehitaja paberid sai ta Budapesti muusikaakadeemiast. “See töö on liiga raske ja pealegi on Ungaris üksainus firma, mis sellega tegeleb. Mul ei olnud selle firma inimestega kõige parem kontakt. Pidin sealt kahjuks ära tulema.” Tänaseks on ta kunstimaailma nii põhjalikult süüvinud, et oreliehitamisega enam tegemist teha ei tahagi.

Viimasel ajal on Dénesi suureks huviks saanud raamatute kujundamine ja kirjakunst. “On tekkinud palju uusi ideid. Näiteks üks ajakiri noortele kunstnikele, mis näeb ilmavalgust kas paberil või arvutis. Mind huvitab teksti vormistamine ning ka raamatukaane kujundamine.” Oma huvi on ta saanud selles suhtes juba rakendada, nagu näiteks mullu üllitatud raamatus “Luuramisi”, mis jutustab salateenistuste tegutsemisest Eestis XX. sajandil.

Värvipimedus ei ole ravitav

Mõned inimesed tajuvad värve halvasti. Enamikel juhtudest on täielik värvipimedus ehk daltonism või värvitaju häired kaasasündinud, esinedes kuni 8%-l meestel ja 0,5%-l naistel.

Kaasasündinud värvipimedus ei ole ravitav.

Omandatud värvipimedus kaasneb tavaliselt nägemisnärvi haigustega. Värvipimeduse põhjuseks peetakse närvikesta nägemispurpuri ainevahetushäireid.

Värvitaju uuritakse spetsiaalsete tabelite abil, millel on eri värvi ringikesed paigutatud nii, et nad moodustavad arve või geomeetrilisi figuure.

Värvitaju on tsentraalse nägemise, s.o. kollatähni funktsioon. On kolm põhivärvi: punane, roheline ja sinine. Teised värvid moodustavad nende kolme põhivärvi segunemisel.