Helen ja Carmen (Erakogu)

Lapsega tegeledes ei märka alati kõike - näiteks seda, kuidas ta kasvab. Sorteerisin Carmeni vanu riideid (kui mõni nädal-kuu tagasi kasutuses olnud riideid saab vanadeks nimetada) ning märkasin, et tegelikult lendab see aeg ikka kiiresti küll. Just tema kasvu poolest. Muus osas aeg endiselt venib, aga laps kasvab ja areneb nii mis mühiseb. Vaatasin siis ta riideid ja mõtlesin: “Uskumatu, kui väike ta ikka sündides oli!”.

Ja tegelikult nii kui jõudsin ära kurta, et kohutavalt raske on, käis järsku mingi muutus. Esiteks magas Carmen esimest korda elus öösel 8 tundi järjest. Avasin harjumusest mitmeid kordi nelja-viie-kuue ajal silmad, kuid laps magas, vahepeal oma gaasidega tegeledes. Ma ei jõudnud ära imestada, kui ta umbes kaheksa ajal alles süüa soovis. Nii, et ööuned pikenesid väga järsku. Kaheteistkümnest alustab ta ise ööund ning on tõesti mõni öö, kus ta ärkab juba kolm-neli, aga kasvanud on ööde hulk, kus ta alles kuue ajal süüa soovib. See tähendab mulle ka pikemat und. Ja ma vajan 9-10 tundi und.

Gaasivalud on õnneks leebemaks läinud

Teiseks on Carmeni gaasi- ja koolikutemured pisikesel määral leevendunud, kuid elu on hulga lihtsam juba isegi väikseima muutuse peale. Varem oli 6-12 õhtune kellaaeg, kus ta kiljus ning vahel ei saanud ta isegi kõhuvalu tõttu ööunne jäädud, ärgates juba mõne tunni pärast, et vahetpidamata punnitada. Nüüd on see sama aeg koolikuteks, aga ta ei karju järjest.

Muidugi algavad gaasid juba hommikul. Päevad läbi pidi ta kellelgi süles olema, et valud veidigi leeveneks. Nüüd saan ta täitsa mitmeks minutiks turvaliselt mängima jätta, nii et ta on rahul. Ta tilistab üksi oma mängujänest ning harjutab rääkimist, samal ajal saan mina oma toimetusi teha. Meeletud gaasivalud olid need, mis mind ahastusse ajasid ja mille tõttu ma katsetasin oma dieete, proovisin erinevaid simetikooni tilkasid, harjutusi, gripe waterit ja muud. Lõpuks peab need ikkagi lihtsalt ära kannatama ja mitte magamatusest ja kurnatusest hulluks minema.

Ka Carmeni söögiharjumused muutusid ühel hetkel paugupealt. Kui beebina sõi ta ikka päris tihti ja enamasti tund aega järjest, siis nüüd saab neiu mõnikord kõhu täis isegi mõne minutiga, laseb tissist lahti ja ongi kõik. Vastsündinu on ju nii pisike, et ta peabki koguaeg sööma. Nüüd on ta tõesti nagu suurem inimene. Uuesti süüa soovib alles mitme tunni pärast. Ja öösel ongi tal üks pikk uni.

Kaalu võtab ta endiselt väga hästi juurde, olles nüüd ligi seitse kilogrammi raske. Ostsin number neli suuruses mähkmed, sest teised jäid kiiresti väikseks. Inimesed ikka imestavad, et kas ma tõesti toidan ainult rinnaga, aga, jah - nii see on. Carmen pole veel kordagi rinnapiimaasendajat saanud. Rinnaga toita on õnneks vahva, nii et ma isegi ei mõtle hetkel teistele alternatiividele.

Kui Carmen oli beebi, siis kakas ta kogu aeg järjest, arvatavasti antibiootikumiravi pärast. Ei lugenud, kas ma vahetasin mähkmeid enne või pärast söömist, sest kakased olid need iga kell. Seetõttu vahetasingi ma mähkmeid koguaeg koos pepupesuga. Seega oligi tsükkel: rind, mähkmevahetus, pesu, rind, kreemid ja nii edasi. Nüüd on see muutunud ja on väga suur erinevus, kui enne tegin seda ööpäevaringselt ja nüüd harvemini.

Carmen on väga tugev tüdruk

Aga tulen nüüd hoopis Carmeni enda arengu juurde. Ta on ikka väga tugev tüdruk. Kui rabeleb, siis ikka kõvasti. Ta vehib käte-jalgadega suure hooga. Kõhuli pannes tõstab ta pea kõrgele ja vehib kätega nagu hüljes, lootes edasi liikuda. Ta vehib jalgade ja kätega

kõhuli olles nii tugevalt, et muudab nii isegi oma asukohta. Selili olles tõstab ta jalgu kõrgele, ühele ja teisele poole, lootes pöörata. Öösel peksab ta teki mõnikord isegi siis pealt ära, kui olen selle hoolikalt tema raskuse alla pannud.

Naeratab ta ka! Mõned üksikud sotsiaalsed naeratused tulid varakult, umbes kolmenädalaselt, kui ma ei eksi. Nüüd naeratab ta rõõmsalt kõigile, kes temaga suhtlevad. Ma räägin temaga oma päevast nii, et ta on kõhuli mu peal. Siis ta naeratab, jutustab kõva häälega ning peidab oma nägu naeratuse ajal, justkui häbenedes.

Nüüd olen järjest rohkem märganud, kuidas ta jälgib inimesi ruumis liikumas ning muid asju. Inimesed on muidugi ta lemmikud. Kui mitu inimest temaga päevas jutustab, siis on ta päev korda läinud. Siis unustab ta näiteks oma punnitamise. Üldse, nagu öeldud, siis tuppa jääda temaga ei tohikski. Ta hakkab lihtsalt pahandama ja ei lõpeta enne, kui uksest välja astun.

Õues on tal väga huvitav ringi vaadata, nii palju kui ta näeb. Vankris jääb ta enamasti magama, aga kui ärkab, siis vaatab ta mulle kortsus kulmuga otsa ja tundub, nagu mõtiskleks ta millegi üle. Carmenile meeldivad ikka veidi rohmakamad teed, kus käies vanker mõnusamalt õõtsub. Poes on seetõttu mõnikord raske, kuna seal on liiga siledad põrandad. Muidugi meeldib talle poes ka, sest seal on palju põnevaid hääli ja inimesi. Kui ma aga liiga pikaks ajaks seisma jään (näiteks kaks minutit), siis hakkab ta pahandama. Kassas olemine on kõige raskem, sest järjekorrad talle ei istu. Mitmeid kordi olen kassas makstes ärevusest higiga kattunud, sest ta hakkab röökima. Nii kui ta saab aru, et enam mu tähelepanu kassal ei ole, ning ma taas vankrit lükkan, jääb ta magama või vähemalt tasa.

Laps on väga seltskondlik

Ta ongi, nagu ma juba ta sündides aru sain, seltskondlik inimene. Uued inimesed, põnevad kohad ja kõik see pakub talle nii palju huvi, et ta unustab oma gaasivalud ning naeratab, kui keegi temaga vestlema tuleb. Minu meelest kõige naljakam omadus on Carmeni juures see, et talle meeldib seltskonnas või lärmi sees magada. Inimesed alati imestavad, kui ta keset melu õndsalt tukub. Õnneks sobib ööuni talle ka ilma lärmita. Üldse ta on meeletult tubli laps!

Ja nii ma tunnen, et ongi juba kõvasti lihtsamaks läinud, sest mähkmevahetuse ning toitmise vahepeal on mul aega ka endale. Muidugi ei tea lapsega kunagi, mis saada võib - näiteks laseb püksid täis või midagi. Ka seda on mitmeid kordi juhtunud, kuid see on isegi lõbus.

Tõesti, inimestel, kes mind keset depressiooni ja magamatust hirmutasid, et läheb hullemaks, ei olnud õigus. Õigus oli neil, kes ütlesid, et läheb aina lihtsamaks. Meenutan varasemat magamatust ja söömatust õudusega õlgu väristades.

Muidugi oli minu puhul raske see, et tegelesin beebiga sünnist saadik peaasjalikult üksi. Tegelikult on ju looduse poolt mõeldud nii, et beebi on mitme inimese projekt ja esimesel umbes kuuel nädalal vajab ema VÄGA palju abi. Isegi, kui ta ise seda mõista ei pruugi. Mõnes kultuuris tuleb emale pärast sünnitust appi lausa terve suguvõsa.

Sünnitus on nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt kurnav. Ideaalne oleks, kui esimestel nädalatel lastaks kurnatud emal võimalikult palju magada ning beebi tuuakse tema juurde selleks, et rinda anda. Vastsündinu võtab rinda väga tihti ja pikalt ning nii tekib emal ja lapsel tugevam side, kui ema ei ole saja muu asjaga üle koormatud. Kahjuks mina seda ette ei teadnud ja rabasin vahet pidamata üksi ja kannatasin seetõttu rängalt depressiooni käes. Aga depressioonist räägin mõni teine kord.

Jaga artiklit

31 kommentaari

M
Muf  /   17:54, 20. aug 2018
Oota las laps kasvab mõne aasta, siis saad rääkida lapse sotsiaalsusest, see et ta beebina kõikidele naeratab ei tee teda sotsiaalseks, paariaastaselt ta võib võõrastada isegi vanaema keda ta mõne kuu näinud ei ole!
P
PT  /   20:21, 19. aug 2018
Nii armas lugeda, olin ise ka natuke "peast ema" nagu Helengi paistab olevat. Head koos kasvamist!

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis