Ilona Martson (Tiina Kõrtsini)

„Eduard Uspenski loomingust jäävad ajalukku eeskätt just multifilmid. Telekat mul lapsena pikalt polnud, sest vanemad olid mul nõukogude ajal sellised alternatiivsed inimesed, kes põhimõtte pärast ei tahtnud seda osta. Olin vist juba üheksa, kui meie koju too plärakast sigines, aga vanaisal ja vanaemal oli telekas juba varem, ja seal ma neid multikaid esimest korda vaatasin,” meenutab lasteajakirja Täheke peatoimetaja Ilona Martson.

„Loomulikult olid mul, nagu teistelgi lastel, peas kõik laulud, mis multikates kõlasid – Gena sünnipäevalaul ja „Helesinine vagun“,“ kinnitab Martson, kes teab, et neid kästakse praegugi vene keele tunnis pähe õppida. Peale Gena ja Potsataja meenub Tähekese peatoimetajale see, kuidas tema noorem vend rääkis kirjakandja Petškinist seika, kes ei tahtnud pakki enne kätte anda, kui polnud saanud dokumente näha. „Mina polnud seda multikat veel näinud, aga vend tegi sellest väga värvika ümberjutustuse. Pärast seda ootasin suure huviga, millal seda ilmaimet oma silmaga näha saan. Uspenski Prostokvašino lood on ju sama geniaalsed nagu Gena ja Potsataja omadki.“

Martsonile on neist nõukaaja multikatest pähe kulunud õige mitu repliiki. „Esimesena meenub see, kuidas Gena ütleb Potsatajale: „Tead, Potsataja, kui minna mööda raudteerööpaid, siis ei saa kunagi ära eksida.“ Kohe meenub ka kass Matroskini vihane käratus: kõrvad, saba, vuntsid – need on minu dokumendid!“ naerab Martson Uspenski loodud tegelaskujusid meenutades. Ta märgib, et eestlased hääldavad Matroskini nime alalõpmata valesti. „Öeldakse Matrjoškin, kuigi õige on Matroskin. See tuleb sõnast matros ehk madrus,“ õpetab ta.

„Järgmine jutt ei jõua ehk tänapäeva lapsele kohale, aga mulle meenub, kuidas koer Šarik arutab, et liha on targem poest osta. Kui onu Teodor küsib, miks just poest, mitte turult, vastab Šarik, et poe lihas on palju rohkem konti!“ lõkerdab Martson jälle, muutudes Uspenski jutte meenutades aina lõbusamaks. „Põrandaalune nõukogude võimu tögamine käis nendest multikatest kogu aeg läbi. Absurdi oli ikka kõvasti sees. Räägiti ka looduskaitsest. Näiteks meenub, kuidas Gena peatas tehase solgiveetoru, millest jõkke ilget sodi voolas. Istus peale ja solk läks tehasesse tagasi ning tehas tuksi,“ meenutab ta. „Mäletan ka turiste, kes püüdsid kala dünamiidiga. Tohutu pioneeride mõnitamine oli minu meelest ka. Potsataja ja Gena tahtsid ju pioneeriks saada ja marssida, aga neid miskipärast ei võetudki!“

Martson möönab, et vene keeles tulid paljud asjad teisiti välja kui eesti keeles, aga tõstab sellegipoolest esile Tallinfilmi stuudio eestikeelse dublaaži. Tõlkijana on ta on saanud vahel pakkumisi, et teha Gena ja Potsataja multikatele uus tõlge. „Olen alati keeldunud ja öelnud, et otsitaks üles Valeeria Villandi vanad tõlked! Klassika on klassika!“

Jaga artiklit

1 kommentaar

  /   19:18, 15. aug 2018
oh see pole veel midagi. uspenskil on jutustus "garantiimehikesed", see ilmus originaalis aastal 1975 - ehk külma sõja ajal - ja seal ütlevad hiired, et viiner on parem kui sõdimine :D
uspenski käis muuseas ajaga kaasas ka. 92 ilmus "krokodill gena äri" ja aasta varem onu fjodori, kassi ja koera dialoogid poliitikast etc
tema kohta võib küll öelda: lahkus suur inimene.
aga tema loodud kangelased on see-eest surematud.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis