Jaanika Vilipo (Stanislav Moškov)

Olles hiljuti käinud vaatamas Kirill Serebrennikovi linateost "Leto" (suvi – toim), mis kõneleb Venemaa rokkmuusika ajaloo ühest eredaimast tähest Viktor Tsoist, tekkis minus meeletu nostalgia ja nõukaaja igatsus. Sündisin 80ndatel ja kuigi nõukaaja hõngu olen tundnud vaid mõned aastad oma elust, on see siiski minu külge kinnistunud. Nii tugevalt, et teinekord tunnen, et olen sündinud valesse aega. Ja mitte, et ma igatseksin taga aega, mil piirid suletud ning kultuur-kunst ja keel range kontrolli all.

Ajastututruu film keris end lahti ja näitas mitte ainult ehedat 80ndate olustikku, kasinaid majapidamisi ja kitšilikke tänavapilte, vaid paljastas ka inimhinge selle kõige ehedamas vormis.

Tänapäeval on inimesed peitnud end asjadekultuse alla või katavad end hoopis ülispirituaalsuse looriga. 

Selline suur muusik nagu Viktor Tsoi, kes oli oma eluajal sadade tuhandete noorte teenäitajaks ja iidoliks, ei pidanud südamete võitmiseks olema läikiva kaane peal või vingetes muusikavideotes. Ta ei omanud villat Lõuna-Prantsusmaal koos kahe basseini ja veiniistandusega ega sõitnud hinnaliste autodega.

Ta elas oma lühikese elu kasinates tingimustes ja kõneles inimestega läbi enda loomingu ja muusika. Selline kunstivorm ja sellise kunsti jagamine on muutumas üha haruldasemaks nähtuseks. Seepärast on märkimisväärne, kui avastad selles välise kultuse maailmas veel killuke ehedust. 

Jaga artiklit

60 kommentaari

A
Archibald Võhumõõk  /   10:05, 22. aug 2018
"Tänapäeval on inimesed peitnud end asjadekultuse alla" Mäletan, et ka 1980. aastatel oli asjadekultus vägagi olemas. Suur osa inimestest olid välismaa asjade järele täiesti hullud.
C
cz  /   10:00, 22. aug 2018
Ega mulle ka kapitalism eriti ei meeldi, kuid vene võimu küll taga ei igatse.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis