Kommentaar

Toomas Alatalu | Riigikogulased pole pealtvaatajad (9)

Toomas Alatalu, vaatleja , 13. august 2018, 17:53
 
Järjekordse solvunud ministri tagasiastumise tõttu on nüüd teada riigikogu erakorraline kogunemine 22. augustil, andmaks uuele ministrile võimalust saada ametisse kinnitatud. Arvata on, et riigikogu juhatus paneb istungi päevakorda ka mõned seaduste või otsuste eelnõud, et rahvasaadikutel oleks midagigi teha, sest kogunemisajend ise – ministri ametivande andmine – ei nõua neilt muud, kui pealtvaatamist.

Peaminister ja riigisekretär, kes seaduse järgi peavad kohal olema, taidlevad koos ministriga riigikogu kõnepuldi ja saali toodud kirjutuslaua vahelisel alal. Riigikogulastel on õigus vaid seda etendust jälgida, sest neil pole õigust näiteks uuelt ministrilt midagi küsida. Kuigi Eesti on ametlikult kuulutatud parlamentaarseks demokraatiaks/vabariigiks, tuleb riigikogul 1992. a. põhiseaduse ja 1995. a. vabariigi valitsuse seaduse järgi tihti olla kurttumm, kui vabariigi valitsus ja president tegutsevad.

Rahvas on endiselt haige?

Presidenti tuletasin meelde sellepärast, et ministri kinnitamise täiendamiseks peab president ministri nimetama. Tavaliselt toimub see Kadriorus, ent oma võimu suurendamise eest võidelnud Lennart Meri pidas 1994. a. vajalikuks tulla riigikogu ette, et uued ministrid kui peaminister Laari kehv valik läbi pragada ja siis ikkagi nad oma allkirjaga ametisse kinnitada. Seaduse ja riigimehelikkuse mõttes tal valikuid polnud, ning poisikeste valitsuse kõrvaldamine võimult enne valimisi oli juba otsustatud, ent Meri antud etenduse peamõte – olulised seadused vajavad muutmist – ei jõudnud toona vajalike kõrvadeni. Nagu seda ei jõudnud Meri viimanegi sõnum presidendina aastal 2001: põhiseadus vajab muutmist, et kehtestada presidendi otsevalimine.

Too aeg oli üks huvitavamaid Eesti poliitilises ajaloos, sest totalitarismilt demokraatiale üleminekuteooriates ettenähtud populistide pesakond tekkis Eestiski Res Publica näol, mida Rein Taagepera järel ruttas toetama ka ekspresident ise.

2002–2004. a. valimiskampaaniates – NB! see oli Euroopa Liiduga liitumise eelne aeg ja kui veel mäletate, siis ka esimese ja teise Eesti aeg! – olid kõik parteid peale Reformierakonna nõus presidendi otsevalimistega, mis niipea, kui mandaadid käes, üksteise võidu unustati. Jääb üle möönda: eliit läks Euroopasse oma rahvale valetades.

Pehmendatult valetati küll ühes küsimuses, ent kui panna kõik toonased poliittehnoloogiaid puudutavad valed ritta ja mainida neist veel suletud nimekirjade kehtestamist Europarlamendi valimisteks, et sinna pääseksid vaid parimate perekondade esindajad (tegu tehtud ehk positsioonid käes, muudeti nimekirjad 2014. a. avatuks), siis ilmutas kümne aasta vanuse riigi ladvik end selgesti rahvast kartva jõuna.

20 aasta vanuse riigi visiitkaardiks sai juba vaid kartelliparteidest koosnev 2011–2015. a. riigikogu, mis tänu rahva protestihääletamisele sai 2015. a. juurde uusi jõude, see lubas aasta hiljem luua ka uue poliitikaga võimukoalitsiooni.

Oktoobris 2017 toimunud kohalikud valimised, kus mitteparteilaste seltskonnad kogusid 27% häältest, ja järgnenud massiaktsioonid kinnitasid veenvalt rahva rahulolematuse püsimist.

Tekkinud ja – üleeuroopaliste protsesside mõjul – süveneva vastuseisu ületamise üks lihtsaim võte oleks rahvale meelepäraste muutuste tegemine seadusandluses. Seda „ohtu“ aduvad ka need, kelle käes oli seadusloome monopol 1991–1995. a. See lähtus paljuski Konstantin Pätsi mantrast, nagu poleks eestlased küpsed oma asjade otsustamiseks ja seda peab nende eest tegema isehakanute valitud seltskond. 3. juuli Eesti Päevalehes soovitas üks selle grupi ideolooge Liia Hänni presidendi otsevalimise kehtestamise teemal „veel oodata, kuni maailm veidi rahuneb“. Tõesti huvitav – mis see maailm Eestisse puutub ja mida tähendab „veidi“? Ekspeaminister Mart Laar laitis (Postimees, 7. august) samuti põhiseaduse muutmist, ent tunnistas, et põhiseadus annab Eesti peaministrile väga suure võimu ja probleem olla vaid selles, et seda ametit tuleb kasutada julgesti.

Mida teha?

Kolmekordse riigikogulasena võtan Laari üleskutset ohu signaalina ja fikseerin lühidalt kohad, kus riigikogule ja riigikogulastele tuleb anda või taastada õigused, mis tagaksid selle, et Eesti võimuvormi saaks tõesti pidada parlamentaarseks demokraatiaks.

Eeskätt tuleb ületada valitsuse liialt nõrk seotus riigikoguga – too saab ära kuulata ja hinnata üksnes peaministrikandidaati, sest valitsuse esmakogunemine on juba ülalkirjeldatud tummmäng riigikogu ees. Järgnevad küll ministrite vastused riigikogulaste küsimustele, ent nende töö hindamiseks on vaid umbusaldamise päevakorda kerkimine. Kui meil võib peaminister vahetada ministreid kui sokke, siis mujal kinnitab parlament kohe valitsuse koosseisu ja teeb seda uuesti siis, kui näiteks kolmandik ministritest on vahetunud.

Teine suur probleem on tühirääkimine – nüüd vaid ühele korrale aastas taandatud välispoliitika arutelu ei lõpe ju millegagi – minister rääkis, riigikogulased rääkisid ja minnakse laiali. Mujal kogunetakse näiteks nädal hiljem uuesti ja arutatakse fraktsioonide kokkupandud otsuse projekti, mida hääletatakse ja mis on parlamendipoolne juhend välispoliitika elluviimisel. Samamoodi tuleks toimida kõigi riiklikult tähtsate küsimuste aruteludel.

Riigikogu liikme autoriteedi tõstmiseks tasuks nii mõndagi tühistatust ennistada. Seadusandjate praegu kiirelt kaduvat enesehinnangut – räägin/vormistan mitte midagi maksvat juttu või mitte kuhugi jõudvat sõnumit – taastaks kindlasti tehtu personifitseerimine – see on selle või tolle riigikogulase ettepanek.

1992–1995. a. riigikogus just nii toimiti ja seda paljuski tänu riigikogu esimehe Ülo Nugise järjekindlusele. See eristas selgelt tegijad mittetegijatest ja nurga taga tegijatest, kuni 1994. a. leiti, et nii on raske n.-ö. õigeid mehi küsitlustel müüa ning välisnõunike õhutusel hakkas domineerima anonüümsus.

Üksiksaadiku nullimine tipnes 2003. a. kehtestatud korraga (autorid Märt Rask jt), et parandusettepanekuid saavad esitada vaid kaks riigikogulast koos. Selle muutuse sünnitas üks üliagar parandaja (ka kuuendas riigikogus oli sarnane mees), aga hilisem praktika on analoogses asjus pakkunud talutavaid lahendusi, mistõttu selle ühe-mehe-maharahustamise reegli püsimine tänapäeval on naeruväärne ja vaid pärsib riigikogu liikmete aktiivsust.

Ehk siis – muutkem olulisi seadusi! Eesti võimuvorm muutub parlamentaarseks demokraatiaks alles siis, kui 101näoline riigikogu tuleb valitsuse varjust välja ja asetab end tema kõrvale.

9 KOMMENTAARI

k
Kriminaalne jõuk 15. august 2018, 09:42
Riigikogulased pole pealtvaatajad, vaid rahva vastases genotsiidis osalejad. Ja veel teadlikult ja rahva roha eest.
r
reede 14. august 2018, 16:17
Toomas kas tõesti sina oled selle kirjutise autor Uskumatu avameelsus inimeselt kes senini vaid tuult nuusutanud Näe Üllekene omaenda tarkuses arvab ikka et rahvas on l... kui labidas
Loe kõiki (9)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee