Muidugi lõi pommuudis Hispaania hävitajalt lendu lastud raketist interneti kihama. Oli õigustatult ehmunuid ja murelikke, oli isehakanud spetsialiste, oli teravmeelitsejaid. Kõige vaimukama Facebooki-postituse tegi ilmselt kolleeg Alo Lõhmus: „Nüüd võiksime kogemata Kataloonia iseseisvust tunnustada.“ Kui hirm ja oht möödas, peabki selle üle naerma.

Mitte küll ootamatult, aga hämmastavalt massiliselt kerkis ka küsimus, milleks meile NATO, mille hävitajad lendavad alatasa hirmsa mürinaga ning nii madalalt, et kartulipealsed lookas ja kitsel piim nädalaks kinni. Sealjuures küsijad polnud üksnes noored, kelle teadmised Nõukogude okupatsioonist pärinevad seriaalist „ENSV“. 

Ei, NATO vajalikkuses ja võimekuses kahtlesid ka need, kes peaks mäletama, kuidas Nõukogude pommitajad lendasid üle magava Tartu, ja ei tohtinud isegi küsida: kuhu ja miks? Kes peaks mäletama, millises mahus kajastasid tollased ajalehed Letipea verepulma. Kes peaks mäletama, et Saaremaale pääsemiseks oli vaja viisat.

Peaks, aga ei mäleta. Hirmutavalt lähedal asub meie mõtetes kiirtee, mis viib tagasi Nõukogude Liitu.

Jaga artiklit

12 kommentaari

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis