Teisipäeval kinnitas riigikogu fraktsioonitu liige Margus Tsahkna intervjuus ERRile, et liitub parteiks pürgiva MTÜga Eesti 200. Pommuudis see muidugi ei olnud, kuigi Tsahkna eitas nii veebruaris, mais kui ka veel selle kuu alguses oma ühinemist mittetulundusühinguga. Mis seal ikka, noor mees veel, miks ta ei võiks ümber mõelda? Seitsme kuu pärast on parlamendi valimised ja Tsahkna, kes peale maasikakorjamise ja poliitika polegi vist elus muud tööd teinud, otsib uut väljakutset.

Poliitiline broiler, aga sugugi mitte selle sõna halvustavas tähenduses. On olnud Tartu linnavolikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunik 2002–2003; riigikogu Isamaaliidu fraktsiooni nõunik 2003–2006; Isamaa ja Res Publica Liidu peasekretär 2007–2010; sotsiaalkaitseminister 2015–2016; EV kaitseminister 2016–2017. Ja kuulunud viimase kolme riigikogu koosseisu.

Hiilgava poliitilise karjääri ootamatu lõpp

Tsahkna oli 6. juunist 2015 kuni 13. maini 2017 Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ning teatas kuus nädalat pärast ameti mahapanemist, et lahkub erakonnast. Ka see polnud pommuudis. Hoolimata sellest, et Tsahknal oli auesimehe Mart Laari tugev toetus, panid nn Res Publica vanad kalad ülikoolis usuteadust tudeerinud poisi üpris kiiresti paika.

Väike vahelepõige: kas mäletate veel, kes oli Tsahkna konkurent erakonna esimehe valimistel? Muidugi teate. Jaan Männik, kes siis veel! Kurbloolisus selles seisnebki, et vaid kahe aasta eest parteiliidriks pürginud poliitikud hülgasid üpris kiiresti oma kodupartei ja püüavad nüüd õnne mujal. Mõlemad on taas tulipunktis. Topeltkodakondsusega Männik EKREs ja Tsahkna Eesti 200s. Männiku puhul pole selles midagi üllatavat, sest kui palju on meil veel erakondi, kelle ukse taga pole ta viimasel kümnendil koputamas käinud?

Tsahknaga on asjalood teised. Minu meelest sai ta erakonna peasekretärina päris hästi hakkama (kuigi ei olnud nii jõuline kui oravaparteis seda ametit pidanud Heiki Kranich ja Kristen Michal). Ka sotsiaalkaitse- ja kaitseministri amet tundusid olevat noormehele kontimööda. Nojaa, üks asi on olla minister, ja sind toetab hästiõlitatud süsteem, teine asi on aga juhtida erakonda, kus oponentideks on haldussuutlikumad ja pealegi veel riiakad teise tiiva esindajad.

Kui eeldada, et Tsahkna kirjutas artikli „Riigikogu tugevdamise reform” (Postimees 31.07.2018) ikka ise, mitte näiteks Kristina Kallas või Priit Alamäe, siis pole ta parlamendis isegi mitte pooltest asjadest aru saanud. Kuidas kujutab Tsahkna ette, et parlamendi liige käib kolm nädalat erialasel tööl ja siis on nädalakese Toompeal? Ja mis erialast tööd kavatseb Tsahkna teha, kui ta mingi ime läbi ka riigikogu XIV koosseisu pääseb? Oleme Põhjamaa, aasta läbi maasikaid rohida pole võimalik.

Vembu ja Tembu

Nii paradoksaalne kui see ka pole, on kaks meest, kes konutavad riigikogus – üks akna all, teine parlamendi esimehele veidi lähemal – selle valitsuse peaarhitektid. Loomulikult on need Vembu (Jevgeni Ossinovski) ja Tembu (Margus Tsahkna), kes sotsiaalministeeriumi suitsunurgas mõistsid teineteist ja panid punkti kaheksateist aastat kestnud Reformierakonna valitsemisajale.

Aga see sai mõlemale poliitikule saatuslikuks!

Säästame kuumal suvepäeval januste närve ja ei meenuta Ossinovski alkoholipoliitikat, räägime Tsahkna libastumisest. Tsahkna on ju kena inimene, küllap tahtis ta tõemeeli Jüri Ratase valitsuse moodustamise ajal pakkuda kaitseministri portfelli Marko Mihkelsonile. Aga ta jäi väetiks ega suutnud ennast erakonnas kehtestada. Või äkki tahtis tollane sotsiaalkaitseminister algusest peale vahetada sotsiaalkotti militaarportfelli vastu?

Kaitseministriks Tsahkna saigi, aga erakonnas kääris kõik vanaviisi edasi. Küllap taipas Tsahkna viimaks isegi, et tema hammaste jaoks on Res Publica liialt tugev pähkel ja ta soovis esimehe ameti maha panna. 13. mail 2017 valiti IRLi suurkogul Tsahkna asemel esimeheks Helir-Valdor Seeder. Sellest hoolimata tahtnuks Tsahkna jätkata kaitseministrina ja suur oli üllatus, kui Seeder käis välja trumpässa – Jüri Luige, kes oli selles ametis ka 1994. ja 1999.–2002. aastal.

Nüüd?

Kaks kaitseministri portfellist unistajat istuvad Toompeal juba teist aastat aknaaluses reas ja peavad tulevikuplaane. Tsahkna on oma otsuse teinud, eks näis, millal annab Marko Mihkelson teada oma liitumisest Reformierakonnaga.

Tsahkna on kandideerinud üheksatel valimistel ja osutunud valituks viiel korral. Rekordtulemus pärineb 2009. aasta kohalikelt valimistelt, kui ta sai 3988 tartlase toetuse.

Sellises fenomenaalses tulemuses on omajagu „süüd” ka meelelahutussaatel „Laulud tähtedega”, kus Tsahkna koos Birgit Õigemeelega saavutas auväärse teise koha. Võitsid Valdo Randpere ja Ines, pronksmedalid kuulusid Ester Tuiksoole ja Mait Maltisele.

Riigikogu valimistel kogus Tsahkna 2011. aastal 3228 ja neli aastat hiljem 2267 häält.

Vähem kui seitsme kuu pärast on teada Tsahkna häältesaak 2019. aasta valimistel. Juhul muidugi, kui MTÜst EV 200 saab ikka erakond ja nad ei jäägi kõhklema, kas minna valimistele või mitte. Tsahkna igatahes liidripositsiooni seekord võtta ei kavatse.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis