Haridusministeeriumi kõrgetest ja usaldusväärsetest allikatest on minuni imbunud inetu ja rahva vaimuelu seisukohalt lausa hirmus uudis. Ja kui see tõele vastab – ja miks ta ei peaks, sest Isamaa ja Keskerakonna raudne käsi on tuntav –, tähendab see eesti rahvuslike, humanitaarsete ja ühiskonnateaduste lõppu. Ning vaimuvabaduse allutamist vabariigi haridusministeeriumile, sealt sätitud poliitilistele suunistele ja arusaamisele sellest, kuidas ja millest eestlane tohib mõtelda. See on kaasus Kender nr 2.

Alustame kaugemalt. Nii nagu füüsikule on tööriistaks katseseade (reaktor, mudel vms), keemikule katseklaas, astronoomile pikksilm, nii on ühiskonnateadlasele töövahendiks teine ühiskonnateadlane. Aristotelese, Marxi, Friedmanni ja kõigi teiste mõtlejate ideed ja süsteemid sündisid omavahelistes vaidlustes.

Aristotelese järgijaid nimetatakse ringijalutajateks ehk peripateetikuteks sellepärast, et Aristoteles lõi oma filosoofia, jalutades oma õpilaste salgas, Marx oli oma aja loetumaid ja vihatumaid kolumniste, Friedmann juhtis aastaid poleemilist tele-show’d.  Ühiskonnateaduse olemus seisneb selles, et ta vajab enda sees vaidlevaid vastaseid (teaduskeeles – dialektikat, dialoogi). Seega rääkides eesti rahvuslikust ühiskonnateadusest, peab meil oma kultuuri sees olema vähemalt kaks eri teadlaste gruppi ja kaks eri kõrgkooli, kus ei alluta ühele traditsioonile, ministeeriumi osakonnale ja kästud mõtlemisele.

Vastandlikku mõtlemist on vaja

Üks minu teravamaid poleemilisi artikleid Eestis toimivate ühiskonnateaduste aadressil (vt „Sotsiaalteaduste eetikast Eesti Vabariigis: ambitsioon ja aplomb“ – Riigikogu Toimetised, juuni 2010) oli suunatud nn „punaprofessuuri“ vastu, kes asja eest, teist taga otsustas hakata kritiseerima Pronkssõduri teisaldamist Tõnismäelt. Asi polnud selles, et need teadlased sattusid kogemata ajama Moskva-joont (küllap nad ei märganud seda), vaid selles, et nende argumendid olid minu arusaamade järgi ebateaduslikud – nende analüüsis oli palju vasakpoolset kirge ja vähe teaduslikke meetodeid.

Ma ei jätka sellel teemal, aga kinnitan: olnuks ma üks punaprofessorite hulgast, poleks ma seda viga märganud – kiites üksteist omavahel, pahandades Andrus Ansipi kallal ja imetledes iseennast, jääb enesekriitilisus olemata. Esindades risti vastupidist traditsiooni, milles oli alati olnud tugev annus teaduslikku metodoloogiat (Lotmani koolkond, aga ka filosoofias Rebane ja Loone, juuras Truuväli), märkasin ma punaprofessorite põhimõttelisi vigu kohe. Muide, sama vastupidi – ka nemad on märganud minu viltuminekuid, kuigi harva, sest mul on kalduvus teadlasena mitte eksida.

Ühiskonnateadus vajab arenguks vähemalt kahte polemiseerivat poolt – koolkonda, instituuti, professuuri, üliõpilaskonda.

Haridusministeeriumi nüüdne suur idee seisneb aga selles, et koondada kõik üksikud ühiskonnateadused ühte keskusesse. Näiteks õigusteaduslik koolitus olgu vaid Tartus, see tähendab kadugu oponeeriv õpetus Tallinnas. Ministeeriumile, nagu teatab mulle minu ustav allikas, käib närvidele ka Estonian Business School (ei taha hästi alluda!) ja mitmed teised.

Igaks juhuks jätame kõrvale õpetamise taseme – juura õpetamine nii Tartus kui ka Tallinnas vastab vajalikele rahvusvahelistele kriteeriumitele. Tallinn õpetab inglise keeles ka välisjuriste ning teeb seda juba aastaid ka Helsingis. Kusjuures raha eest – aga raha (mis pole ka soomlasele teps mitte väike) udu ajamise eest ei maksa keegi.

Akadeemiline vabadus müüakse maha

Ma jätan kõrvale poliitikateadlaste, sotsioloogide, meediainimeste, ajaloolaste, filoloogide (meil tahetakse isegi eesti keelt – nii variatiivset, kui ta on! – uurida ühest kontorist) ja filosoofide hädad, kuigi nad on olulised. Ühtse riikliku ühiskonnateaduse kehtestamine tähendab, et meie vaimujuhtide allapainutamise tulemusel kaob ka eesti rahva vaba mõte. Ajalugu näiteks on ainult Laari või Savisaare moodi. Õigusteaduse koondamine ühte keskusesse annab hoobi ka lootusele taastada õigusriik.

Prokuratuuri, kapo ja teiste justiitsorganite halb töö ja omavaheline seljapesemine on palja silmaga näha. Nüüd aga lisanduvad prokuröride ja kohtunike samas sööklas einete võtmisele ka ülikoolisõprus ja ühesugune mõtlemine. Meenutuseks: õnnetult lõpetanud, aga akadeemiliselt tugeva Concordia ülikooli märk õigushariduses on alles veel tänini. Hariduskindralite mõte on aga nõukogulik: milleks lubada Selverit samale tänavale, kui Rimi seal juba ees on? Raiskamine!

Kui kaks sigareti-meest Margus Tsahkna ja Jevgeni Ossinovski sehkendasid suitsunurgas kokku valitsuse mahavõtmise, siis asi see kooli-, kursa- ja majasõpradel kokku leppida mis tahes juriidilises toimingus (amoraalses sealhulgas) või klopsida kokku mis tahes otsus ja kokkulepe.

Nendes oludes on vähemalt kahe, soovitavalt kolme õigusteaduse keskuse säilitamine ja üksteisest eemalolemine õigusriigi ja võimude lahususe seiskohalt ülimalt oluline. Seda enam, et kõrgkoolide autonoomia on juba niigi kadunud. Kõigepealt tehti meil tasuta haridus. Tähendab, et kõrgkoolidelt võeti raha ära – sealhulgas suur hulk eraraha, mida andsid nii õppemaksud kui ka annetused.

See pani ülikoolid otsesõltuvusse ministeeriumist. Teiseks hakati ministeeriumi poolt kõrgkoolidele peale suruma mõttetuid lisanõudmisi: mis ainet nood tohivad õpetada ja millist ei tohi, kuigi see pole ametnike asi! Nüüd ähvardatakse ülikoole käituma sellega, et neilt võetakse raha ära. Liigse dubleerimise vältimise argument oli ka Stalinil üks nende hulgast, millega likvideeriti ebameeldivad koolkonnad ja mõtted nagu küberneetika, geneetika ja strukturaallingvistika. 

Ülikoolid kaotasid oma akadeemilise vabaduse, allutades end vabatahtlikult ministeeriumi rahastamisele ja loobudes enda omast. Nüüd siis hakkabki ministeerium valitsema ja käsutama akadeemilist mõtlemist. Mis ma muud oskan öelda, kui et ehk siiski ei ole vaba mõte ja akadeemiline mitmekesisus ostetav. Või on, härrased professorid-rektorid?

Jaga artiklit

8 kommentaari

G
Gena, krokodill  /   19:51, 9. aug 2018
Kas pr Minister elab TLÜ peal välja oma Nordi-aegseid komplekse? :)
L
lahja juura  /   17:13, 9. aug 2018
Õigusteaduskond tuleb kaotada nii Pedas (sry! Tallinna ülikoolis!) kui ka TTÜs!
Jäägu juura vaid alma materi privileegiks!
Sest praegused juura lõpetajad kahes pealinna koolis ei kvalifitseeru juristidena. Viletsad on!

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis