Lugedes lehest siia oma (esi)vanemate keelt õppima tulnud väliseesti noortest, on raske eirata mõtteid rahvuse ja keele kohta. Eestlane on nii harjunud seostama rahvuslikku kuuluvust keele ja mis seal salata, nahavärvi järgi. Artikkel mainib sujuvalt keelt valdavat neiut, kes on aga mustanahaline ja sai kahjuks Eestit külastades tunda ka vastumeelsust võõramaise välimusega inimeste vastu.

Peab mõistma, et see, kui meie keelt tuleb õppima noor inimene, kelle jaoks Eesti on muidu lihtsalt koht vanaema mälestustevakast, on see väga positiivne. Suurriikides on päritolu niigi kõigest üks tore asjake, millega ennast ilustada, nagu vana amulett või sõrmus.

Eestlastena on aeg hakata üle vaatama oma rangeid nõudeid eestlusele. Tööjõupuuduses ettevõtted soovivad tuua riiki uusi potentsiaalseid eestlasi, kes hakkavad eestlasteks nullist ja võib-olla päris sajani ei jõuagi. Rahvusvahelist elu elavad noored toovad koju külla oma lapsi, kes ei mahu vanavanemate kitsasse eestluse raami. On sel tähtsust, mitu protsenti eestlased nad on?

Jaga artiklit

26 kommentaari

R
Risto Tanner  /   10:28, 10. aug 2018
Tänapäeva geeniteadus on veenvalt kindlaks teinud, et hiire ja inimese genoom langeb praktiliselt kokku 80% ulatuses ja veel 19 % inimese geenidest on hiire vastavate geenidega väga sarnased. Pea samal määral sarnasust on leitud inimese genoomi võrdlemisel ühe kannuskonna geenoomiga. Mida me siis veel räägime kahe inimese, olgu või neegri ja indiaanlase genoomide võrdlusest. Veenvalt on kindlaks tehtud seegi ajalooline tõsiasi, et me kõik, nii hiinlased kui indiaanlased, valged eurooplased ja austraalia aborigeenid oleme Aafrika väljarändajate järeltulijad, kõik enam või vähem sugulased omavahel. Need teaduslikud tõendatud tõsiasjad peaksid kutsuma meid taas mõtestama omaenda rahvuse olemust. Bioloogiliselt ei ole meid eestlasi olemas. Oleme kultuurinähtus, meie olemasolu rahvusena ei olene sünniga vanematelt kaasa saadud geenidest vaid sellest, mida vanemad on meile edasi andnud sünnijärgselt. Meie rahvust kujundab see vaimne ja materiaalne kultuur, mille keskkonnas me üles kasvame ja elame. Kui tahame säilida siin maamunal eesti rahvusena, peame kõik siin sündivad ja siia elama jäävad lapsed kasvatama eestlasteks, nii lihtne see ongi. Meie põhiseadus on seadnud meie riigi olemasolu ülimaks eesmärgiks ja otstarbeks eestlaste rahvusena püsimise läbi aegade ja meie riigil on selleks olemas vajalikud vahendid riikliku keele- ja hariduspoliitika näol. Nõudkem siis meie riigijuhtidelt järjekindlalt meie riigi põhiseaduses püstitatud eesmärkide järjekindlat järgimist ja valigem neid meid juhtima selle järgi. Maailm on karm, looduslik valik pole kuhugi kadunud inimkonna ajaloost. Kui meil õnnestubki lõpuks vältida veriseid sõdu, jääb see toimima kultuuride tasemel. Kui meie ei kasvata oma lapsi eestlasteks, siis kasvatab neid keegi teine mõne teise rahvuse liikmeks. Edu meile!
A
aga  /   20:40, 9. aug 2018
Miks siis piirduda vaid eestlaste tõupuhtusega? Võrokad olgu koos ja setud koos ja ärgu saarlane mõelgugi mandrile tulla kaasat otsima. Pole vaja tulla siia meie omasid oma "öige armastusega" narrima.
Räusake palju tahate. Maailma teistpidi käima ei pane. Inimesed on vabad armastust otsima ning seda ei saa keegi suunata. Mida verisemad olla segaperede lastega, seda tõenäolisem on, et nad lähevad hoopis oma teise vanema maale elama ja sel moel kaotame me võimalikud eestlased. Tean juba päris mitut perekonda, kes just nii tegutsenud, sest mujal on nende eksootiline eestlase veri põnev, mitte põlastusväärt. Miks nad peaks siin elama, kus täiskasvanud inimesed ründavad last vaid seepärast, et ta näeb välja natuke eksootilisem, kuigi räägib puhtalt eesti keelt ja on sündinud-kasvanud siin? Üks pere just seetõttu kolis oma kolme Eestis sündinud lapsega. Täiskasvanud inimesed ei vali sõnu ega käitumist. Lasteaias teiste lastega polnud ühtki probleemi. Tagasi nad enam ei tule ja tõenäoliselt ununeb lastel isamaa ja -keel täiesti.

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis