Kes oli tubli kommunist ja õppis eesti keele selgeks, kes teenis tões ja vaimus Moskvat ja ehitas kommunisti.

Kommunistid olid kõik praegused eesti kindralid, kes said tol ajal hariduse Venemaal ja Ukrainas.

Kui vanalt sa vanaemaks said, 29? Euroliit on kordi hullem kui nõukaaeg. Muidugi, kui sa elad kuskil külakolkas ja vajadused on null, siis muidugi, elu on ilus. Kolhoosiaese hurtsiku katus on pea kohal ja napi toiduga ajad läbi. Kui aga tavapärast elu elada, soovida lapsele hea haridus anda, siis... Noored alustavad oma elu üüratu eluasemelaenuga ja töötavad ennast sandiks juba noores eas, et maksta kidulaenu ja tagada lapsele inimväärne elu. Mujal riigis linnas elades ei pruugi sul ühtegi valget naabrit olla, räpasus ja vägivald lokkab, oma last pead turvalisuse huvides tubasena hoidma. Ma võiksin jätkata ja lugeda ette kümneid asju, mis EL-is hullemad on kui nõukaajal.

Olen sinuga 100% nõus. Olen 70 aastane, Tallinlane. Minu mõlemad lapsed maksavad majalaenu, nii et vähe ei ole. Aga üldiselt sul on õigus.

Mina alustain sellega et ostsin 15 aasta eest endale Ida-Virumaale endisesse majandikeskusse ajuküttega korteri. Hind 10 tuhat krooni. Tõsi, teist samapalju läks elementaarsete remontide tegemiseks. Hiljem on elamispinna parendamiseks veelgi enam kulunud. aga seda juba vähehaaval, etapiviisiliselt. See raha peaks nüüd vist küll igaühel olema, ilma surnukstöötamise ning pangalaenudetagi. Muuseas, praegu on ida-virus hinnad veegi enam kukkunud, nii et kui sóovid osta, saad veegi odavamalt, isegi mõnesaja euro eest. Palun!
Aga on muidugi iseasi, kui igatsed moodsat uusarendust. Või korterit Kadriorgu, kesklinna, Veskimöldresse või Viimsisse, Siis upud tõesti võlgadesse ja laprotsentidesse ära. Aga tunneta paratamatust, nagu mina seda tegin. Lähtu reaalsustest, mitte unelmatest. Tahtmine on teatavasti taevariik. Mina tahaks ehk kah midagi märksa paremat. Eramut või lukskorterit Saint Topezi, Monakosse, Berni, Viini või Pariisi Seine kaldapealsele. Aga mina olen realist.

Kahjuks teavad märgade kõrvatagustega, virisevad noorukid seda "vana head" nõukogude aega vaid klantspiltide järgi. Abiks ehk ka Moskva propaganda ning omaaegsed vene reklaamfilmid. Mina nägin seda kõike oma silmaga. Kui korterijärjekord oli 20 aastat või enamgi. Ja elamispinna norm oli 9 ruutu elaniku kohta. Korteri järjekordagi ei võetud muidu, kui elamispinda ei olnud vähem kui 6 ruutmeetrit inimesele. Kui auto võis osta hingehinna eest (3-4 aasta keskmine palk) ja sedagi ametiühingu ostuloaga. Mis eeldas et pead olema ametiühinguaktivist, tööeesrindlane ning poliitiliselt teadlik. Kui ka garaažikooperaiivi sisse saamine oli kallis lõbu ja järjekorad pikad. Ka lihtsa lauatelefoni järjekord ulatus aastatesse - mina ise sain lauatelefoni alles Eesti Vabariigi ajal, juba 1992.a. Vene ajal olin järjekorras pooltosinat aastat. Kui poed olid tühjad ja kõigist oli defitsiit (moodsarest riietest, tualettpaberist, naiste hügieenisidemetest, vatist, hambapastast, võist, majoneesist, rohelistest purgihernestest, suitsuvorstist, muudest lihatoodetest) Apelsine ja mandariine sai vaid Brežnevi pakikestesega või valimistepäeval valimisjaoskonna puhvetist. Banaane, kiivisid ega ananase ei saanud ma mitte kunagi. Kui korralikku mööblit, moodsaid riideid, teatripileteid ja muud defitsiiti sai vaid tutvuse kaudu või altkäemaksu eest. Kui mustvalge teler maksis 200-300 rubla, mis oli tubli poolteistkuupalka, värviteler aga 700-800 rubla. Seega 4 kuu keskmise palga. Väljamaale minek oli aga vaid unistus. Eesrindlsed said heal juhul turismituusiku vaid sotsmaadele. Aga kapitalistlikku Soome said turismireisi vaid partorgid, ametiühingu esimehed ning direktorid. Või KGB salajased, usaldusväärsed kaastöötajad.

Kahjuks ei tohi oma mälestuste põhjal kirjutada, milline oli nõukogude defitsiidiaja reaalsus. Moderaator loeb selle millegipärast poliitiliselt ebakorrektseks.

Üritan veelkord, jupiti.
Kahjuks teavad m ä r g a d e kõrva tagustega, vi.risevad noorukid seda "vana head" nõukogude aega vaid kl.antspiltide järgi. Abiks ehk ka Moskva propaganda, endiste meenutused ning omaaegsed vene reklaamfilmid. Mina nägin seda kõike oma silmaga. Kui korterijärjekord oli 20 aastat või enamgi. Ja elamispinna norm oli 9 ruutu elaniku kohta. Korteri järjekordagi ei võetud muidu, kui elamispinda ei olnud vähem kui 6 ruutmeetrit inimesele. Kui alaasa remonti vajav nõukogude rahvaauto võis osta hingehinna eest ( umbes4 aasta keskmine palk) ja sedagi ametiühingu ostuloaga. Mis eeldas et pead olema ametiühinguaktivist, tööeesrindlane ning poliitiliselt teadlik. Kui ka garaažikooperaiivi sisse saamine oli kallis lõbu ja järjekorrad pikad. Ka lihtsa lauatelefoni järjekord ulatus aastatesse - mina ise sain lauatelefoni alles Eesti Vabariigi ajal, juba 1992.a. Vene ajal olin järjekorras pooltosinat aastat.

et need nõukaaega igatsevad ning venevastastele kommentaaridele miinuste ladujad on ida poolt kinni makstud tr.ol.lid. põhjakoreasse paras saata need kes seda aega tagasi tahavad.

Kui poed olid pidevalt tühjad ja kõigist oli defitsiit (moodsarest riietest, tualettpaberist, naiste hügieenisidemetest, vatist, hambapastast. Aga ka võist, majoneesist, rohelistest purgihernestest, suitsuvorstist, muudest lihatoodetest) Apelsine ja mandariine sai vaid Brežnevi pakikestega või valimistepäeval valimisjaoskonna puhvetist. Banaane, kiivisid ega ananase ei saanud ma mitte kunagi. Muus rääkimata. Kui korralikku mööblit, moodsaid riideid, teatri- või kontserdipileteid ja muud defitsiiti sai vaid tutvuse kaudu või kenakese altkäemaksu eest. Kui mustvalge teler maksis 200-300 rubla, mis oli tubli poolteist kuupalka, värviteler aga 700-800 rubla. Seega 4 kuu keskmise palga. Väljamaale minek oli aga vaid unistus. Eesrindlased said heal juhul turismituusiku vaid sotsmaadele. Poolasse, Ungarisse, Mongooliasse j.n.e. Aga kapitalistlikku Soome said turismireisi vaid partorgid, ametiühingu esimehed, ordenikandjatest nomenklatuur ning direktorid. Või KGB salajased, eriti usaldusväärsed kaastöötajad.
Tänan, mina Juhan, seda küll tagasi ei igatse!

Oma nooruse aeg oli sul nõukaajas ja sellepärast kõik nii ideaalne oligi sul, polnud vabadust, reisida ei saanud õietigi, mingeid toidukohti või poode polnud.

kes tahtis ,võis juba 1961 alustada oma maja ehitamisega ja tuhanded nii ka tegid,ilma nööriva pangalaenuta vaid rahulikult oma palgast ja mis keemiliselt mürgitatud mandariinidest,apelsinidest,banaanidest sonid,meie sõime nõuka ajal metsast korjatud mustikaid,vaarikaid,metsmaasikaid,pohli, ja aedadest saadud karusmarju,puna- ja mustsõstraid,õune,ploome,kirsse,kreeke,pirne ja sügisel oli keldris paarsada purki moose ja kompotte ja õunakastid,kartulikastid,porgandi ja kaalikahunnikud talve ootamas.Ja maksis see teler palju maksis,aga elu oli odav,korterite üürid olid odavad,toit oli odav ja mäletan,et Breznevi ajal,kuni kuskil 1978.aastani oli poodides toidukaupu piisavalt,siis lihtsalt riigijuhtide edevus ja inimlikud lollused ( moskva olümpiamängud,afganistani minek,tsernobõli katastroof) maksid liiga palju ja kui tahsid midagi osta,jaapani värvitelekat,muusikaplaate,jopesid-teksapükse,siis kõike sai osta,nüüd maksa pool palka korteriüüriks ja ülejäänud pool kulub toiduks .

1980 aastatel lõpus oli mul kutsekeskoolis kooli sööklas lõunasöök tasuta, samuti koolivorm, praktikal kasutatavad tööriided ja stipendium. Tehases praktikal olles, maksis tehase sõõklas kolmekäiguline lõunasöök sümboolseid kopikaid.

Toona olid kommunaalmaksud sümboolsed. Vesi oli tasuta, prügivedu tasuta, telefoni eest kuumaksu maksma ei pidanud. Korteriüür oli ca. 10 rubla kolme kuu eest. Toit oli üliodav ja inimesed viskasid leiba ja saia minema! 1980. aastatel mängiti kooli sööklates nn. leivasõda, kus pilluti üksteist levaga! Toona oli tagatud igale inimesele eluks vajalik: odav elamispind, odav toit, tasuta arstiabi, tasuta hambaravi ja odavad maitsetud riided. Eks toona hoolitses ühiskond iga inimese eest, kes oli viinaveaga, see saadeti sundravile jne... Ühtegi asotsiaali toona ei olnud! Samas häiris venestamispoliitika!

Kõik maksis, nii vesi kui gaas. Kuigi mitte palju. Aga kust see riigi raha tuli? Eks inimesed ikka ise maksid. Ühe käega "hea riik andis", teisega jällegi võttis. Odavat elamispinda pidid tavainimesed aga mitmekümneaastases järjekorras ära ootama. Hambaravi oli küll tasuta, kuid erilise kasuta. Need amalgaaplommid pidama ei jäänud. Iga aasta-paari pärast tuli uus jasuurem panna, kuniks hammast lõpuks enam polnudki ja juurikale tuli tangid taha panna. Mina kaotasin sedasi enamiku hammastest.
Leivasõda ei maksaks taga igatseda, sest see kuulub pigem kultuuriküsimuse, eetika ning kasvatuse valdkonda.

Aga kes keelab sul praegu samamoodi teha? Ilma pangalanuta mõnekümnekaupa telliseid kokku osta, juppé korjata ning ise, kõik omaenda kätega vähehaaval ehitada? Aga kui tahad kvaliteetmaja ning kiiresti kätte saada ja sisse kolida, tööd firmadelt tellida, siis läheb sul muidugi pangalaenu vaja,
Minu kadunud onu näiteks ehitas oma individuaalmaja vist pool eluaega, vist oma 25-30 aastat. Alles ENSV lõpuajaks sai selle valmis, pensionieaks. Elas veel mõned aastad oma uhkes eramajas ning pani seejärel kõrvad pea alla. tütar äris pärast Harjumaal asunud maja maha.
Mees oli kolhoosi mehhanisaator. Hankis jupikaupa materjali. Ostis, korjas kokku, tassis ära mis ripakil. Tegi ise metsa ning lõikas laudu. Ise ladus ahjud-pliidid. Kiik tööd tegi omaenda kätega ära. Vähehaaval ja töö kõrvalt. Ilma laenudeta. Ag see-eest kaua, pool eluaega.
Aga oli see seda väärt? Aastakümneid muudkui ehitada? Alguses sai ühe toa valmis, kuhu sisse kolida. Aga terve maja valmisehitus võttis vaat et mitukümmend aastat. Tee kärgi kui soovid.
P.s. Kustkohast sa neid jaapani telkaid said? Väljamaa riideid ja muud? Kas olid mingi Viru ärikas või, sp.ekulant mingisugune? Või nomenklatuurne tegelane, kel asjadele parem juurdepääs? Mina näiteks küll ei saanud. Polnud raha ning polnud sidemeid. Keskmine palk oli 80-ndatel 200 rubla ringis. Mina aga nooremspetsialistna (kuigi ülikooliharidusega) sain vaid 150 rubla kuus.

Hispaania hävitajad tuleb panna valvele Vaindloo saare juurde...! Vene lenduritel siis piss püksis...

Viru väljaku trammipeatuses tulid ligi ja pakkusid müügiks telliskivi, seda kõikke muidugi vene keeles. Ma nii lo.lli pakkumise peale ei vaevunud vastamagi, need siis selle peale ruigasid oma rahvuslikke roppusi ja lonkisid edsi. Tõestisündinud lugu, ei valeta ega mõtle välja.

Viru tn ja kogu kesklinn kuulus meie alla ja tellist võisid sulle müüa vaid eestlased. Venelaste alad olid nt Kopli, Majaka, pelgulinn, Männiku, aga kesklinnas nad ei toimetanud- see oli 100% meie territoorium!