Õhtulehe filmiblogi | Blogid

ARVUSTUS | Teistmoodi natsifilm „Kapten": kuidas surmahirm meid julmuriks (ja pagana heaks näitlejaks) muudab (2)

Kais Allkivi, 7. august 2018, 15:37
 Outnow.ch
Saksa režissööri Robert Schwentke uusim film „Kapten“ („Der Hauptmann“) ei ole tüüpiline maailmasõja- ja natsifilm. Kahetunnises linaloos ei näidata kordagi Hitlerit, kuigi füürerist on pidevalt juttu. Tegevus ei toimu rindel, vaid tagalas. Ja kui hammas enam välisvaenlase peale ei hakka, notivad sakslased (oletatavatest) väejooksikutest rahvuskaaslasi.

Kui kinode suviselt mage repertuaar võtab ahastama, siis on festivalidel heldelt pärjatud „Kapten“ üheks meeldivaks erandiks. Aja- ja tõsiloolisust rõhutavalt mustvalge film näitab sõda huvitava nurga alt: mis saab siis, kui ennast tuleb kaitsta eelkõige omade eest, kes võivad igaühe kergekäeliselt riigireeturiks tembeldada? Kui parim viis elus püsida on teha teistele seda, mis muidu ähvardaks sind ennast?

On II maailmasõja viimased nädalad. Sõda on reamees Willi Heroldi (tegelikult oli ta kapral) jalaväerühma laiali pillutanud. Ohvitser Junker tahab teda väekargaja pähe maha lüüa, kuid Heroldil õnnestub end varjata. Tee äärest leiab ta mahajäetud auto, sealt kapteni vormi. Ta tõmbab ohvitserikostüümi selga ja endalegi ootamatult saab temast näitleja päriselulaval. Vale vale haaval veenab ta sõjaväelasi, et on füüreri enda käsul täitmas erimissiooni.

Max Hubacher Willi Heroldina. Outnow.ch

Samal teemal

Iga väiksemgi vääratus võiks saada saatuslikuks. Uus positsioon kohustab ilmutama ka tõelist toorust. Herold võtab juhtimise üle töölaagris, kus peetakse kinni desertöörideks arvatavaid mehi. Mehi, kelle „marodööritsemine“ seisneb selles, et nad on endal hinge sees hoidmiseks toitu varastanud ja kelle hulgas peaks tegelikult seisma „kapten“ isegi.

Kohati on vaatajana raske aru saada, kas nägusa Max Hubacheri kehastatud Heroldi sügavate kutsikasilmade varjus jagub kaastunnet õnnetuile vangidele, keda ta massiliselt hukata laseb, või elab ta rolli nii sisse, et temas tärkabki tõeline verejanu. Alles oli ta ise mullase näoga „seapõrsas“, keda justkui saakloomana taga aeti. Parem on ju olla see, kes saab ise teisi kõntsana kohelda. Ellujäämiskirg sunnib tagant ja võib inimesest teha koletise. Või oli Herold alati hull?

Max Hubacher Willi Heroldina. Outnow.ch

Rahustuseks: see ei ole pisarafilm. Jah, ta on paiguti kurb ja võigas vaatamine. Samas tekitavad grotesksed stseenid ja lõikavalt must huumor vaatajas toimuvaga paraja distantsi (aga asi ei lähe jantlikuks). Tähelepanu koondub küsimusele, kas ja millal peategelane vahele jääb.

Tõstaksin esile kaameratööd. Mitmes kohas tabasin end mõttelt: küll on ilus kaader! Samas, vägijoogiuimas täielikult loomastunud sõjamehed paistsid korraks nii zombilikena, et jõudsin ehmatada ‒ kas film läheb nüüd ulmeks kätte?

Minu lemmikstseenis mängib elunäitleja Herold elegantselt üle töölaagripeol esinenud n-ö pärisnäitleja, kes ei suuda (või ei julge) tema tellimise peale veenvalt kaabakaks kehastuda. Kui Herold tunnistab korraks tõtt: „See kuub minu seljas on varastatud!“, siis saab ta lauakaaslastelt kiita oma suurepärase näitlemisoskuse eest. Kui ta näitleb, siis arvatakse, et ta räägib tõtt.

 Outnow.ch

Seda filmi võiks vaadata kui üht ajaloopeatükki ja mõelda, mida on meil sellest õppida.

 Outnow.ch

2 KOMMENTAARI

i
inimkonnale 7. august 2018, 23:22
e
Eino Taruk 7. august 2018, 20:29
See on huvitav, et Saksamaal saaksid karistada kui teeksid ausa sõjafilmi, ja täpselt sama on Venemaal. Ainult selle vahega, et Venemaal on vaja sõjaf...
(loe edasi)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee