Nii palju autosid, nagu 30. juuli õhtupoolikul Väimela bistroo ette pargitud oli, pole sealkandis nähtud isegi üle-eestiliste koertenäituste ajal, mida Väimela staadionil siiani peetakse. Üle saja kohaliku kuulas segaste tunnetega, kuidas Baltikumi suurima kanala arendajad rääkisid 350 000 kanaga suurfarmi planeerimisest nende kodudest vähem kui kilomeetri kaugusele.

Metallurgiaettevõtet Silmet juhtinud Tõnu Vetiku ärivaistus pole põhjust kahelda. Kuna Euroopa Liidus liigutakse üha enam suurpoekettides “kanamuna nr 3” ehk puurikanade munade müügi piiramise suunas, saab ärieelise nii Eestis kui ka kaugemal esimene hiigelkogust “kanamuna nr 2” ehk õrrekanade mune pakkuv ettevõte. Vetikul ja tema partneril, kel on Peri külas märksa väiksem kanala, on aga kahe silma vahele jäänud, et nii Lätis kui ka Soomes on sarnaste hiidkanalate rajamine takerdunud just keskkonnahoiu ja kohalike vastuseisu taha. Suurkanalad levitavad mürgist, hingamisteid ja limaskesta ärritavat ammoniaaki, mis ei kandu edasi ainult õhu kaudu, vaid jõuab sademetega ka põhjavette.

Kes määrab tuule suuna?

Väimela ja ümbritsevate väikekülade elanikud said munavabriku tegelikust suurusest kuulda alles maakonnaplaneeringu avaliku väljapaneku ajal ehk kaks nädalat enne maakonnaplaneeringu esitlemist. Keegi ei tahtnud ettegi kujutada, kuidas suvise kuumalaine ajal saaks avada aknaid või rõduuksi, kui õhus hõljuks 360 000 sulelise väljaheidete ammoniaagilehk.

Koosolekul kinnitas üks ettevõtmise vedajatest, et pole muret: juhendmaterjali järgi peavad tuuled puhuma vaid ühes, mitte asula suunas. Selle peale tõusis naine “soovitud tuulesuunale” jäävast külakesest ja küsis, kuidas nemad peaks oma kodudes edasi elama. Planeerija olla käinud aasta tagasi uurimas, kas neil on midagi “üle 60 000 kanaga kanala” vastu. Ent 360 000 kana on juba midagi muud. Kust teadsid ümberkaudsed, et 60 000 on lihtsalt maagiline number, millest alates loetakse kanapidamist seaduse mõttes olulise keskkonnamõjuga tegevuseks?

Väimela pole külakolgas, mis on kümne madalapalgalise töökoha lisandumisel nõus end haisuga üle ujutada laskma. Just hea asukoha ja soodsa ettevõtluskliima tõttu tegutseb rajatavast kanalast täpselt üle tee Võru valla üks edukaimaid ettevõtteid AS Rauameister. 

“Kes vastutab meie keevitajate ja spetsialistide töötervishoiu eest, kui soovime töö ajal aknaid avada?” päris saja töötajaga ettevõtte juht murelikult. Metallitöölisi ammoniaagimürgituse ohtu pannes riskib tehas töötajatest ja vald töökohtadest ilmajäämisega. Võru maakonnaplaneering aastani 2030+ on suunatud puidu-, metalli-, ehitusmaterjali- ja masinaehitusettevõtete arendamisele. Kanavabrikust vähem kui 300 meetri kaugusel asub Väimela mõis, mille detailplaneeringu võttis vald vastu võimalusega teha ajaloolisesse mõisahoonesse hotell, eakatekodu või muu majutus-toitlustusasutus. Lautade alale on rajatud päikeseenergia park, mida peab kohalik masinatööstusettevõtja. Nutikaid lahendusi tekib Väimela lähiümbrusesse üha juurde.

Väimela kunagise laudakompleksi territooriumil, planeeritava kanavabriku heitvete settekaevust sajakonna meetri kaugusel on uued, eurorahaga rajatud Võrumaa kutsehariduskeskuse õppebaasid. 400 puidu- ja metallitööd õppima tulnud noort inimest veedaksid oma õppeaja otseses terviseriskis. Miks peaks noor inimene sellistesse tingimustesse õppima minema, kui kutseharidus on niigi ebapopulaarne? Kutsehariduskeskuse direktor käis nõu küsimas maaülikooli teaduritelt, kes väitsid, et vajalik oleks suurinvesteering, et õhu kvaliteet võimaldaks koolil sealsamas edasi tegutseda.

Tõnu Vetik kinnitas, et iga paari päeva tagant viiakse jääde biogaasi tehasesse. Seda, kas Eestis üldse on tehast, mis sellist kogust kanaläga üle päeva vastu võtta suudaks, suurettevõttest unistav mees paraku ei teadnud. Kanala kõrvale rajatav algselt kaheksa kuu sõnniku hoidmiseks mõeldud hoidla olevat vaid eriolukordadeks. Keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruandes seisab aga mustvalgel, et sõnnik läheb pärast kuivatamist (hmm, kuhu imbub sõnnikust eralduv vedelik?) hoidlasse ja veetakse ära alles selle täitumisel.

Olgu, ammoniaagilehk õhus häirib “ainult” 1500 ümberkaudset elanikku. Vee kaudu hakkab see aga mõjutama suurt osa Kagu-Eestist. Ammoniaagi levik ulatub planeerija ametliku joonise järgi ka Väimela järvede kohale ja satub õhu kaudu vette järvistut risustama. Väimela järved on ühenduses Võhandu jõega, ja see omakorda Peipsi järvega.

Kanala “mõjuala” on ametlikul joonisel lõpetatud sadakond meetrit enne järvesid. Paraku on pinnase kallak kõikjal järvede poole ja ümberkaudsed pinnavormid soodustavad kanalate mis tahes vee valgumist järvede suunas.

Farmihoonete pesemisel tekkiva tehnilise reovee koostis pole teada. Nõukaajal rajatud ja 2013. aastal rekonstrueeritud Väimela pumpla seda vastu ei võta, sest koormus pumplale suureneks hüppeliselt. Lindlate ja nende seadmete pesuvesi puhastatakse, kogutakse mahutitesse ja viiakse põllule, seisab seletuskirjas. “Kui teile ei meeldi, viime Peris põllule,” ütles viimases hädas kohalike küsimusterahe alla sattunud Vetik.

Kanu “vahetatakse” umbes aasta täitumisel. Kuhugi tuleb viia nii n-ö ametikohustuste täitmisel hukkunud munejate laibad kui ka kuketibud. On ikka pirtsakad need kohalikud. Nii väikeste asjade peale tõstavad kisa.

Meil haises ja teile ei sobi

“Väimelas on alati olnud lautade hais, terve põlvkond elas selles ja ära ei surnud, kuidas nüüd järsku ei sobi?” küsivad need, kes ei mäleta, et suurfarmid surus meile peale sama režiim, mis tõi raudse eesriide ja tsensuuri. Suurfarmide toodang edendas riiklikku plaanimajandust, mitte kohalikku elu, nagu on ka nüüd kanahiid orienteerunud pigem suurtele poekettidele ja ekspordile.

Pooltuhat kohalikku ei soovi aga võõra edu nimel oma kodu haisvaks kolkaks muuta. Nad pole progressiivse ettevõtluse vastased. Vastu ollakse asulasse sobimatule suurtööstusvormile. Arenenud, Võru eeslinnaks saanud, lastega perede kauni asula rahval peab olema võimalus luua uut nutikat “sinist majandust”, mis arvestab kogukonna huvide ja keskkonna jätkusuutlikkusega.

Ka arendajal on valik. Tehes oma suurettevõtte asustamata paigas tühja põllu peale, ei suurene ta kulud. Nagunii peaks uue puurkaevu rajama ja sademevee probleemid tuleks uues kohas lahendada uuel keskkonnasäästlikul moel nagu ka Väimelas.

Muidugi soovivad kiire kasumi jahtijad panna inimesi uskuma – võtame ikka sama mudeli, mis on juba kogu maailma keskkonnakatastroofi äärele viinud. Toome selle katastroofi veel viimastele puhastele koduõuedele põhjendusega, et teistel Kesk-Euroopas juba on. Või tasuks siiski püüda liikuda teadliku ja jätkusuutliku tuleviku suunas?

Jaga artiklit

58 kommentaari

M
maitea  /   18:22, 7. aug 2018
on poes kanad ja mingid kiles suitsukoivad aga kunagi oli suitsukana ikka delikatess
H
haisukott  /   16:47, 7. aug 2018
Põhiprobleem on ikka see et ettevõtte ei maksa ettevõtte tulumaksu ja šlikerdavad kasumi ilma makse maksmata välja, niikaua kui meil valitseb ettevõtete ja pankade maksuparadiis pole mingit mõtet siia neid loodust reostama lasta.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis