(Aldo Luud)

Kas kujutate ette, et Pärnu linnapeaks sooviks saada kümme tuhat inimest? Või Tartu linnapeaks üle 20 tuhande tegelase? Proportsionaalselt nägi selline fenomen ilmavalgust neli aastat tagasi Ruhnu saarel, kui umbes 150 omavalitsusse registreeritud inimesega valla pealikuks kandideeris 30 inimest. Seejuures elavad Ruhnul üle talve vähem kui pooled sisseregistreeritutest, mis teeb konkursi veelgi märkimisväärsemaks.

Kes tahab vallavanemaks?

Toona vallavanemaks valitud Jaan Urvet otsustas tänavu keset suurt suve ameti maha panna ja just pühapäeval langes konkursil osalemise tähtaeg. Ma olen veendunud, et eelmist lauset lugedes tabas päris mitut lugejat kahetsusohe. Kas pole romantiliselt kutsuv mõte jätta olemasolev selja taha ja alustada kuskil kaugel, peaaegu täielikus eraldatuses nullist. Ma ei imesta sugugi, kui tänavune konkurss tõi 2014. aasta omast veelgi rohkem kandidaate. 

Ise pole ma Ruhnu saarele veel sattunud. Mida aeg edasi, seda väiksemaks pean tõenäosust, et lähiajal selle reisi ette võtan. Lihtsalt närv ei peaks vastu! Mul on õnnestunud elu jooksul Euroopa erinevates piirkondades paar korda lennukist maha jääda ning need juhtumid pole minus erilist sisepõlemist tekitanud. 

Tuleb väheke nuputada, kõvasti igasugustes kassades ja infopunktides seista ja oksendamiseni oodata, aga üldiselt on ju algusest peale selge, et kui hääldamatu nimega vulkaan pole möiratanud või Lõuna-Euroopat pole raputanud sentimeetri paksune lumekirme, õnnestub lähiajal mingis suunas ikka liikuma pääseda. 

Tegelikult on sellised kogemused lausa südantsoojendavad, sest võhivõõraste ja täiesti teise kultuurilise tausta või nahavärviga inimestega tekib ühises kriisiruumis automaatne vennastumine. See protsess on kuidagi nii loomulik, et ilmselt ei suudaks seda vältida isegi Jaak Madison.

Aga Ruhnuga on teine lugu. Kui välismaalt saab kuidagi ikka tulema, siis Ruhnu saarele kinnijäämine tundub ikka päris hirmutav. Tänavune laevasaaga näitas, et närv ei pruugi vastu pidada ka püsielanikel. Vallavanema positsioonilt lahkuv Urvet tõi intervjuus Vikerraadio hommikuprogrammile välja, et toona tekkis olukorra lahendamiseks paralleelselt mitu suhtlusliini, mis kokkuvõttes tekitas segadust ainult juurde. 

Eraldatuse hind

Elu niivõrd pisikeses kogukonnas ja suures eraldatuses on parajalt skisofreeniline. Ühest küljest oled kõigest kaugel ja üksi, kuid teisest küljest asud kogu aeg naabrite silme all ja tunned pinget, sest olematu rahvaarv tekitab erakordselt suure nõudlikkuse astme igalt saare asukalt.

Seega saan hiilgavalt aru, miks Ruhnu vallavanemal sellel suvel jaks otsa sai ja ta otsustas siirduda kuhugi, kus eraldatus on pisutki väiksem. Olgu selleks kas või mandrile kordades lähemal asuv Kihnu saar, kus püsielanikke pisut alla poole tuhande. Sedagi on vähevõitu, aga vähemalt on piisavalt palju erineva mõttemaailmaga inimesi, kellega suhelda ja mitte langeda üksilduse masendavasse rüppe, rääkisid kohalikud, kui suve keskel Kihnut külastasin.

Tabasin end saarel korduvalt mõttelt, kuivõrd ekslik oli mu ettekujutus saareelust ja -inimestest. Esiteks ei sega eraldatus üht põlist kihnlast karvavõrdki. Tegemist on pigem suletud inimestega, kes avanevad võõrastega aeglaselt ning hindavad tagasihoidlikkust. Ja see pole põrmugi etteheide. Tegelikult on tore, et maailmas, kus ekstraverdid valitsevad introvertide üle, on väikeseid oaase, kus elu toimib vastupidiselt.

Aga teisest küljest pole elu Kihnus põrmugi rahulik. Või siis õigemini - selleks, et saarel rahulikult elada, ei saa rahulikult saarel elada. Kui keegi arvab, et kohalike elu on lõppematu fluidum, rahulik eneseotsing ning zen ja jooga käsikäes, siis tegelikult tuleb tohutu tempoga rügada, et lühikese suvega koguda rahakotinaha alla piisavalt rasva, mis võimaldaks talve üle elada. 

Kihnu muuseumis on võimalik vaadata naivisti Jaan Oadi maale. Sõja ajal kõigepealt Rootsi ja hiljem Kanadasse emigreerunud Oad on tõeline maailmakihnlane, kes on muuhulgas maalinud pilte Kihnu ajaloost. Oadi lahkumine kodusaarelt võib esmapilgul tunduda traagiline, aga vaevalt jõudnuks ta Kihnu jäädes selliste loominguliste saavutusteni. Argised tegevused oleks nii palju aega röövinud, et kunsti jaoks oleks lihtsalt liiga kiire olnud.

Inimesed, kes elavad paikselt Eesti väikesaartel, pole sinna lihtlabaselt püsima jäänud, vaid teinud kõvasti tööd, et oma kodukohast mitte lahkuda. Paaril korral poolel häälel kõlanud idee, et just Kihnu, aga miks mitte ka Ruhnu ja teised väikesaared, on kohad, kus Eesti võiks rakendada kodanikupalga ideed, väärib tõsist kaalumist. Lähiajal seda paraku ei juhtu, sest valimistulemusi väikesaared mõjutada ei suuda ning seetõttu pole neile tähelepanu pööramine poliitiliste jõudude jaoks eriti kuluefektiivne. 

Aga seni, kuni suur suvi veel kestab, võib mandriinimene ise üritada saarerahvast aidata ning neid külastades mõned turistieurod saarele maha jätta. Kui närv vähegi vastu peab.

Jaga artiklit

2 kommentaari

M
mis erakonnast siis on Taavi?  /   15:14, 6. aug 2018
või pole veel kutsutud?
T
tahan elada kuul  /   08:55, 6. aug 2018
riik maksku kõik kinni

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis