(Stanislav Moshkov)

Usaldamatus on kujunenud Eesti ühiskonna läbivaks jooneks. Usaldamatus poliitikute, ajakirjanike, arstide ja paljude teiste vastu. Küllap on umbusuks põhjustki. Olgu selleks siis tselluloositehase agressiivne pealesurumine, Rail Balticu dokumentide salastamine, teatud ühiskonnagruppide hääle puudumine meediakajastusest või hiljutine avastus, et kuraditosinan tohtreid, kelle arstina töötamise õigus on Soomes piiratud või tühistatud, „ravivad“ patsiente Eestis edasi.

Usaldamatus sillutab aga teed äärmuslikele poliitilistele jõududele, alternatiivsetele meediakanalitele, kus faktikontrolli peetakse igandiks, ravitsejatele ja imeravimitele, aga ka vihale ja vaenulikkusele. See võib tähendada omakorda suurt kahju: inimõiguste piiramist, inimeste eksitamist ja moonutatud pilti maailmas toimuva kohta, rikutud tervist ja heaolu üldist kadu.

Usaldust on raske võita ja see nõuab palju aega. Ehk peaks tagasi pöörduma jääkeldri algatuse ideede juurde, kuidas elanikke rohkem kaasata (nt Rahvakogu)? Analüüsima kriitiliselt seda, kes on meediakajastuses sõna saanud ja kes mitte? Tagama samaväärse järelevalve arstide üle nagu Soomes?

Jaga artiklit

1 kommentaar

S
süsimust iroonia  /   21:24, 3. aug 2018
- milleks võita usaldust?
- loomulikult selleks, et seda kuritarvitada! :DD

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis