(LJSphotography / Alamy)

Meile öeldakse aegajalt, et pahad suitsetajad tekitavad rahvamajandusele aastas N arv miljonit kahju.

Meile öeldakse aegajalt, et samaga, ainult arv võiks siis olla E ehk etanool, kui N võiks lugeda nikotiiniks, saavad hakkama neetud alkonaudid.

No et ühiskond peab kulutama mainitud riskigruppide raviks, alkonautidel lisanduvad vahel veel majutuskulud, milliseid nad arestimajja sattudes ise ei kanna. Kainestusmajas küll. Eks sinna lisandatakse veel – väidetavad – haiguspäevad, seeläbi kannatada saav majanduskasv, muud tömprelvad.

Milles võib olla terakene tõttki, kuigi ikka jätab laest võetud mulje.

Tühja.

Komandanditund keset päeva

On imestusväärne, ei, tegelikult mitte, et mitte keegi mitte kunagi ei ole mõelnud spordikahjude kokkuarvamisele.

See oli nüüd pühaduseteotus, ma tean küll ja mul on üsna ükskõik.

Kaege.

Laupäeval ja pühapäeval õnnistatakse seda linna taas halvatusega. Ehk siis Ironman Tallinn. 1300 osalejat 50 maalt, 3000 fänni, selline magus ennasttäis müügijutt nagu suvalisel rahvajooksul või muidu ma ei taha öelda millel. Siis muidugi, et rahvusvaheline kuulsus, pisike Kilulinn maailmakaardil, muidugi pisike Eesti ka, oeh.

Jah, ja linn on halvatud. On varem selle üle virisetud, meenutatud hea sõnaga Hardo Aasmäed ja tema nentimust, et Tallinna igavene mure on kesklinna surutus Ülemiste ja mere vahele. Mispärast Tallinn meenutab kikilipsu, mille sõlme, kust ikka tahes-tahtmata läbi tuleb sõita, ära vussimine võib ja halvabki linna elu. Ümbersõidud, üle tee ei saa mindud, peatused on kuskile eemale viidud. Ühesõnaga, jama.

Ironmani kiituseks tuleb öelda, kuigi see pole suurem asi lohutus, et vähemalt ei pandud ühistransporti lausa kinni, nagu rahvajooksude aegu juhtub. Jama on ikka. Vähemalt osa linnaga on, et ära telli sinna taksot ega pitsat ja, kui juhtud sealkandis elama, ära kohalikku poodi igaks juhuks mine, vabatahtlikud ei lase ligi.

Komandanditund keset valget päeva, ausalt.

Mille kulukust mitte ükski muidu arvutaja ja arvudega vehkija välja arvutada ei võta. Et kui palju näiteks kulus ümbersõitude tõttu rohkem bensiini, mis see maksma läks. Õigus... kütuseaktsiis ju kah laekus paremini. Ai, aga sellele manu reostus, heitgaasid, kas meil on võitlev roheline abilinnapea või jaa.

Keegi pidi neid peatuste märke edasi tõstma – milline oli vastav palgakulu. Kui palju langes raudmehikeste raja ümbrusse jäänud müügivõrkude ja alkoholiga einelaudade käive, sest sinna ei pääsenud. Pole piisavalt õelas tujus, et veel midagi välja mõelda, aga küll leiaks.

Palvetagem poolsportlaste eest

Olgu, need Ironmanid ja alles saabuvad igasugu jooksud on korraks ja ära. Võibolla tõesti keegi kuskil paneb tähele. Võibolla tõesti tuleb rohkem rahvast majutada ja neilt selle eest raha ära võtta. Võibolla tõesti ostetakse... ah, eelmine sügis. Oligi mingi jooksuaeg jälle. Viibiti omnibussi sisemuses, kus viibis ka kolm viksi välimusega neegrit. Kel oli kaasas kolm või lausa neli kasti mingisugust energiajooki. Pagan, et kiire oli, samas peatuses ronisime maha ja neegrid vaatasid vähe eksinud nägudega ringi. Pidanuks küsima, et kas saab teed juhatada ja mis te, mehed, teete tööstusliku koguse mürgiga. Trepiteravmeelsus, ei enamat.

Võibolla see tasub ära, kui kulud-tulud kokku lüüa, ainult keegi ei kipu seda raamatupidamist ette võtma. Nagu ka, kui palju peavad traumapunktid – vabandust vanamoelise väljendi pärast – teenindama igasugu poolsportlasi. Ma mõtlen seltskonda, kes jääb pärissportlaste ja oma lõbuks liigutajate vahele. Oma lõbuks liigutaja jookseb, velob, mu pärast pillub diskust hoolimata, kas keegi näeb ja kirja läheb. Endale ja lusti pärast.

Poolsportlane on see, kes tahab silma paista. Mingi tulemus kuskil kirja, võimalikult avalikult. Sestap osaleb igasugustel, tõesti igasugustel poolvõistlustel, jookseb rahvajooksul endal ninast vere välja, kuigi võitnud aafriklane on sel ajal juba lennujaamas, kui talle lõpujoon paistma hakkab. Mitte just kõige teravam pliiats. Olles kahe olümpiamedali-mehega vjuud teinud, nendin, et tippspordis on ikka targad ja haritud inimesed.

Võib kahtlustada, et see ongi jõuk, kelle peale mõni päev tagasi AKs üks EMO arst nentis, et soe ilm laseb sportida, sestap on rohkem traumasid. Jalgratturikiiver teadupärast teeb haavamatuks. Neoon surematuks. Kõike võib.

Ja keegi ei loe kokku neid lollilt murtud luid, kukutud päid, haiguspäevi, kaduma läinud panust majanduskasvu. Sündsusetu ju.

Poen nüüd kahe üliauväärse valge kitli taha, lugupeetud dr Rein Vahisalu ja lugupeetud dr Andres Ellamaa, kes on vastavalt välja andnud teosed „Sinule, kullast süda” ja „Arstile jääb valu”. Mõlemas kirjeldatakse seda sorti ogaraid. Lgp dr Vahisalu teoses esineb metsik maratonimees, kes ei ole võimeline aru saama, mis asi on infarktijärgne taastusravi. Lgp dr Ellamaa kirjeldab pealt seitsmekümnest tegelast, kellele kulunu asemele pannakse enamvähem titaanist puus. Jaaa.... esimesel võimalusel istub tegelane maastikujalgratta selga ning sõidab ennast pusleks. Mis mõttega siis üldse, küsib lgp doktor ja tema küsimusele tuleb alla kirjutada. Ainult et see ei lähe kirja lolluse ega kahjudena. Kuigi vist võiks.

Juvenalis kirjutas mens sana in corpore sano, teavad kõik. Aga vähem on teada, et enne seda tuleb Orandum est. Ehk siis: palvetagem, et terves kehas oleks ka terve vaim.

Jaga artiklit

1 kommentaar

J
Jätkuvalt...  /   21:22, 3. aug 2018
... hea lugemine hr. Pino`lt! Teravat sulge ka edasidi!

Päevatoimetaja

Marvel Riik
Telefon 51993733
marvel.riik@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis