(Robin Roots)

Kuna sotsiaalmeediasse ja internetimeediasse mahub kõik ära, kõlab ka rahulolematu vähemuse hääl järjest kõvemini. Kümne või ka ühe protsendi inimeste arvamus võib kosta isegi võimsamalt kui 90 või isegi 99 protsendi oma. Saime seda kogeda mitme tänavusuvise suurürituse vastukajasid kohates.

Guns N' Roses lummas oma kolme ja poole tunnise esinemisega 60 000 kuulajat, kellest paljud seisid kogu kontserdi aja ühe koha peal ja lihtsalt kuulasid. Ka hiljem jagati palju vaimustust, ja seda nii suuliselt kui ka sotsiaalmeedias. Siis aga saime lugeda, et Axl Rose laulis väga viletsasti, kitarrist mängis liiga palju soolosid, prügi tekkis liiga palju ja üleüldse oleks mõni Eesti laulja selle kolme ja poole tunnise kontserdi paremini välja kandnud.

„Rock in Haapsalu“ peaesineja 2Cellos väljamüüdud kontsert lossihoovis pani kuulajad vaimustusest õhkama. See kajas ka järgmisel päeval sotsiaalmeedias positiivselt vastu. Siis aga lugesime, et kontsert ei vastanud ootustele, sest jäi hiljaks, heli oli liiga kõva ja korraldajad käitusid ebaviisakalt.

Tuhanded inimesed mõtlesid ilmselt, et nad olid mingil teisel samal ajal toimunud samanimelisel peol, sest neile see väga meeldis.

Pole nii, et üks suhtumine on tõde ja teine vale. Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Iseküsimus on see, kas 99% ja 1% arvamus peavad võrdse tugevuse ja ulatusega kajama.

Mõtteainet kaunishingedele

Tundub, et vähemalt Kadrioru pargi aastapäev oleks jäänud kõigi eestimaalaste mällu briljantsena, kui Vahur Kersna oleks jätnud oma saates „Kersna kõnnib Kadriorus“ Peeter I suhu panemata selle jubeda sõna nihuja.

Järgmistel päevadel saime teada, et Kersna ropendas ja et hea sõnaseadmisoskusega haritud tsaar ei kasutanudki selliseid sõnu.

Kuna ma olen lugenud mahukale varem avaldamata arhiivimaterjalile ja kirjadele tuginevat Simon Sebag Montefiore teost “Romanovid”, tahaksin kaunishingedele lihtsalt mõne mõtte lisada. Üks vandesõna on äärmiselt tühine nende piinamiste ja tapmiste kõrval, mida Peeter I 300 aastat tagasi Kadrioru lossi ja pargi asutamisaastal tegi. 

Niisiis, 22. juulil 1718 andis Peeter I käsu Kadrioru lossi ja pargi rajamiseks.

Samal ajal käis Põhjasõda, mis lõppes 1721. aastal Rootsi kaotusega ja Venemaa tõusmisega võimsaks keisririigiks. Aga Peeter oli peale sõjaväe juhtimise hõivatud paljude muude tegemistega.

Peetri poeg esimesest abielust, isa moodi suure purjutajana tuntud tsareevitš Aleksei oli põgenenud Viini. Ta lootis, et Vene armee tõstab mässu, kukutab isa ja tema saab tsaariks. Ta ei võidelnud isa vastu, vaid lihtsalt hooples, et saab tsaariks. PeeterI laskis poja Venemaale tuua ja pani ta vangi.

Peeter kahtlustas, et tema esimene naine ja Aleksei ema Jevdokija oli poja plaanidest teadlik. Oma endist naist üle kuulates sai ta teada, et Rostovi piiskop Dossifrei oli Jevdokijale öelnud, et kui Aleksei tsaariks saab, on tema jälle tsaarinna.

Peeter laskis Punasel väljakul Rostovi piiskopi ja tema kolme teenri luud puruks peksta ja nad rattale surema jätta. Jevdokijal, kelle ta oli saatnud kloostrisse, oli noor armuke Glebov. Teda käskis Peeter peksta nuudiga, põletada tulikuumade raudadega ja naelutada kaheks päevaks ogalise plangu külge.

Alekseid toetanud nõunik Kikin tõmmati rattal puruks. Ta palus armu, mille järel lasi tsaar tal pea maha raiuda.

Kuna Jevdokija armuke Glebov keeldus end olematus vandenõus süüdi tunnistamast, käskis tsaar talle teritatud teiba pärakusse ajada.

Aleksei anus oma võõrasema Katariinat, et see keelitaks Peetrit andma luba tema abiellumiseks oma kallima Jefrosinjaga. Selle peale käskis ta Jefrosinja arreteerida.

Peeter kuulas nii Alekseid kui ka Jefrosinjat isiklikult üle ning lasi poega piinata ja peksta.

Ülikute ilustamata elu

Kuu aega enne Kadrioru pargi rajamise algust sai Aleksei 25 nuudihoopi, mis aga ei pigistanud temast välja ühtegi uut tunnistust. Siis sai ta veel 15, siis veel 20 ja lõpuks veel 9 nuudihoopi. Peeter lasi piinata ka kõiki Aleksei õukondlasi. Lõpuks tunnistas Aleksei, et ta soovis oma isa surma. Peeter laskis tribunalil Aleksei surma mõista ja saatis ühe õukondlase pojale otsust teatavaks tegema. Aleksei oli aga piinamisest niigi suremas. Teada on, et järgmisel päeval istus Peeter koos oma saatjaskonnaga terve päeva tema kongis ja õhtul kell kuus Aleksei suri. Ta võis surra kägistamise, aga ka verekaotuse või infektsiooni tagajärjel, sest selline arv nuudihoope nülgis tema selja luudeni paljaks.

Sama aasta 9. detsembril käskis Peeter maha raiuda Aleksei pihiisa ja tema teenrite pead, teistel tema kaaskonna liikmetel rebiti aga keeled suust välja ja lõigati ära ninasõõrmed.

Eelneva kõrval on täiesti süütu tegevus see, et Peeter peksis oma peakokka korrapäraselt jalutuskepiga ja valis endale armukesi oma naise Katariina saatjaskonnast. „Kuuldavasti on teil ka armuke?“ küsinud Taani kuningas Frederick IV Peetrilt. Peeter vastas: „Vennas, minu hoorad ei lähe mulle kuigi palju maksma, aga teie hoorad maksavad tuhandeid, mida saaks kasutada paremini.” Tsaari armukesed ei saanud nimelt mingeid privileege peale võimaluse valitsejaga hullata. Peetril oli armulugu ka 15aastase vürstitari Avdotja Rževskajaga, keda ta kutsus Tulehargiks. Selline oli ülikute elu tollal, ei midagi erakordset ega roppu.

On õige, et tänapäeval räägime rohkem Peterburi või Kadrioru ilust, mitte neist, keda Peeter I piinata ja tappa lasi. Samamoodi oleks õigem, kui me räägiks rohkem heade kontsertide menust, mitte ei võimendaks üksikute rahulolematust.

Jaga artiklit

9 kommentaari

V
väidetakse  /   11:54, 6. aug 2018
et kui peetrikene välismaad väisas läks ta vahetusse. Üritas kirikut Vatikanile allutada. Tõi pealinna ebasobivasse kohta, tappis oma lähikondlasi. Ka välimuses olla einevusi olnud. Aga julmusega on nad kõik silma paistnud- nii Läänes kui Idas! Austada pole siin küll midagi.
R
Refi agent  /   07:39, 5. aug 2018
Tabamus naelapea pihta! Igasuguses meedias valitseb häälekas vähemus enamuse üle ja kujundab lõpparvamuse.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis