Eestis peaks pandipakendisüsteemil ajalugu ja töökogemust olema küll ja veel – mäletavad ju paljud praegused keskealised, kuidas ka nõukaaja lõpupoole kolme tühja õllepudeli eest poest uue õlle sai. Ometi kipub see süsteem tänapäeval nii teenusepakkuja kui ka -kasutaja poole pealt vaadates veidi logisema.

Väikelinna poetagune taaraautomaat. Igal pagana laupäeval on masin umbes või rikkis, helistamise peale teatab keegi pooleldi umbkeelne, et teenindaja tuleb kohe. Kolmveerand tundi hiljem pole seal kedagi, ju ta siis tuleb jalgsi kuskilt Naha külast.

Üheksa kümnendikku taaraautomaatide putkadest on pidevalt räämas ja räpased. See kivi läheb esiteks kasutajate kapsaaeda, kes puhtust hoida ei mõista. Aga ka ettevõtete pihta, kes puhtust hoida ei jaksa.

Kasutajatest ja kasutamiskultuurist veel: miks sa, hea inimene, tuled laupäeva keskpäeval automaadi juurde oma terve aasta taaraga, 700 pudeliga? Kui viitsiksid taarat viia kas või korra kvartalis, ei peaks teised sinu järel nii kaua ootama. Limpsi ja õlut juua sa ju viitsid.

Ja muidugi ei saa jätta virisemata: miks ikkagi ei ole 21. sajandil võimalik automaati tagastada näiteks veinipudeleid ja mahlapakke? Oleks ju tore, kasulik ja keskkonnasõbralik küll?

Jaga artiklit

7 kommentaari

S
Selverisse taara viija  /   16:43, 3. aug 2018
Lisaks söövad need saatanast pärit aparaadid niisama pudeleid ära ilma raha tagastamatta.
  /   16:40, 3. aug 2018
yui

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis