(LAURA OKS)

Kuna imeline palavus on paljudel kõik asjalikud mõtted peast viinud, räägin seekord puhkamisest. Nimelt soovitan suviti reisida eelkõige Eestis. Olen seda teinud igal suvel viimased 25 aastat ja ägedad kohad pole veel otsa saanud.

Alustage kohe, näiteks selsamal nädalavahetusel, enne kui jugavool kiiva kisub ja suvi, vähemalt mõneks ajaks, lõppeb. Mul on välja pakkuda kaks hästitöötavat formaati ja mõned kohasoovitused.

Pruun silt ja perereis

Väga hariv variant reisimiseks on „Pruuni Sildi Tuur“. See käib niimoodi, et panete auto inimesi täis ja hakkate mõnd maanteed pidi sõitma. Kui kohtute mõnele vaatamisväärsusele viitava pruuni sildiga, siis reegel ütleb, et PEATE seda vaatama minema.

Sellel formaadil on kaks plussi: esiteks satute niimoodi kohtadesse, mille olemasolust teil aimugi ei olnud. Teiseks nõuab see täpselt null ettevalmistust, eriti kui teil on telk, mis päeva lõpus mõnele RMK laagriplatsile üles lüüa. Ja kolmandaks ei saa tuurimarsruudid mitte kunagi otsa. Minu kogemuse järgi võtab niimoodi liikudes sõit Lahemaalt Narva näiteks julgelt ühe nädalavahetuse.

Kui teil aga on veidi suurem kihu teha plaane, siis soovitan formaati „Perereis“. See tähendab, et koondate neli kuni kuus perekonda, kes igal suvel lepivad kokku ühe nädalavahetuse, kui koos kusagile reisitakse. Igal aastal vastutab üks pere reisi marsruudi ja ööbimiskoha (kaheks ööks tasub sama koht võtta) leidmise eest.

Selline roteeruv süsteem annab muu hulgas hea arusaama Euroopa Liidu toimimisest – mingil ajal peab igaüks olema eesistuja ja kui see kohustus on käes, võtad asja tõsiselt, kuigi võib-olla alati ei meenu, kes oli eelmisel aastal peakorraldaja.

Perereisi formaadi tõttu olen juba 25 aastat iga nädalavahetuse mõnes Eesti eri nurgas veetnud ja võin kinnitada, et imeliselt looduskauneid, kultuuriliselt põnevaid ja lihtsalt veidraid kohti on Eestis jube palju. Ja kuna eelmainitud Euroopa Liit toetab tublisti elu maapiirkondades, on turismitaludes ööbimise hinna ja kvaliteedi suhe siseturistile enamasti ülimalt soodne.

Kuhu siis minna? Viskan siia mõned esimesena pähetulevad soovitused.

Oleme suurriik

Elu esimese perereisi käigus sattusime Hiiumaale Kassarisse. Ma polnud siis varem Hiiumaal käinud ja see jättis mulle tõesti kustumatu mulje – kadakad, nende vahel lehmad ja telgid. Kindlasti tuleb jalutada Sääretirbi lõppu.

Kui te ei satu eriti tihti Ida-Virumaale, soovitan kindlasti seda. Kiviõlis on tuhamäele rajatud väga äge seikluspark, Sillamäe on selline linn, mida ei usu, kui ise ei näe. Aga minu kindel lemmik on ikkagi Narva. Jalutuskäik Narva jõe äärsel promenaadil koos vaatega Venemaale annab üsna selge vastuse, mis me sellest 25 aasta pikkusest oma riigi asja ajamisest võitnud oleme.

Boonusena on Seaküla Simsoni tehtud isalõvi skulptuuril Putini nägu. Kindlasti katsuge sattuda ka Raekotta, vaatama uskumatult palju tööd nõudnud sõjaeelse Narva minimudelit.

Väga lahe piirkond on Haanja, kus on muidugi Suure Munamäe torn (muide, kohvikus Suur Muna on ka diskotualett!). Aga peale selle on seal muidugi Rõuge ürgorg, kus on vaatetorn, mida lihtsalt peab oma silmaga nägema. Ja Antslas on liikluslinnak, mis meeldib kindlasti lastele. Haanja kõrgustiku teedel võite ka korraks ette kujutada, et olete Ott Tänak, aga tehke seda, palun, ettevaatlikult!

Viimase reisiga käisime Eesti lõunarannikul ehk Pärnust Läti poole. Loomulikult on seal Lottemaa ja muidugi saab omal nahal kogeda Euroopa Liidu suurimat piirikaubandust. Aga mulle jätsid kustumatu mulje ka Häädemeeste muuseum ja selle perenaine Tiiu, president Pätsi sünnikoha taastatud mälestusmärk (mõtle, kus vedas, et ta otse selle mälestusmärgi juurde sündis) ja Tahkuranna, kus Abaja farmi nimelises ööbimiskohas oli vähemalt Rannahotelli vääriline rannaluksus.

Kui te ei ole hiljuti sattunud Lahemaale, siis seal võib käia mitu järjestikust suve. Kuigi käin Käsmu poolsaare matkaradadel tihti, on nad ikkagi imekaunid – eriti kui lugeda enne natuke Dagmar Normeti raamatut „Une-Mati rannakülas“. Ja korda tehtud Palmse, Sagadi (siin on ka metsamuuseum) ja Vihula mõisate külastamine võib tekitada tõelise Loire’i jõe oru stiilis lossivaimustuse (või -väsimuse).

Peale nende on meil veel Soo-, Setu- ja Mulgimaa; Muhu, Vilsandi, Vormsi ja teised ägedad saared; Peipsi äär, Viljandi, Põltsamaa, Kuressaare jt linnad, kuhu sattudes mõtled, et siia võiks täitsa jääda. Hakka või arvama, et elame suures riigis.

Autor on Reformierakonna kommunikatsioonijuht.

Jaga artiklit

2 kommentaari

R
Rikkam  /   23:15, 1. aug 2018
kontingent peaks puhkama üksikkongis mõningad aastad ja järele mõtlema oma tegude üle.
E
eestlane  /   20:21, 1. aug 2018
Suurepärane Eestimaa kirjeldus.

Päevatoimetaja

Telefon 51993733
online@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis