(Stanislav Moshkov)

Siseminister Andres Anvelti soovitatud veapunktisüsteemi juurutamine autojuhtide distsiplineerimiseks meenutab nõukaaja tavade juurde tagasipöördumist. Tollane süsteem oli lihtne – rikkuja kinni pidanud inspektor augustas tema juhiloa, kolme augu kogumisel tuli loaga aastaks-paariks hüvasti jätta.

Poleks tänavu liikluses hukkunute arv tõusnud juba seitsme kuuga terve möödunud aasta tasemele, ei pakuks poliitikud praegu erakorralisi meetmeid. Rikkujate hoiatamisse usu kaotanud Anveltil on lahendusi teisigi – ka omavalitsused võiksid püstitada oma trahvikaameraid ning saaksid poole trahvitulust endale jätta. Sellise diili pakkumine näis esikohale seadvat pigem materiaalse huvitatuse kui mure tegeliku liiklusohutuse pärast. 

Küll aga tasub mõelda, kuidas saaks kas või liikluskaamerate abil hakata korrale kutsuma nii telefoniga rääkijaid kui ka moblanäppijaid. Kuigi totaalse jälgimise puhul varitsevad omad karid, siis selleks, et õiguskuulekad end põhjuseta jälitatavatena ei tunneks, on tänapäeval kindlasti võimalik rikkujate püüdmiseks leida mõistlikud tehnilised lahendused.

Ühel meelel on spetsialistid selles, et politsei nähtavus liikluses on märgatavalt kahanenud. Liiklusjurist Indrek Sirgi hinnangul koguni neli korda kümne aastaga. Sellest saab teha omakorda järelduse, et praegune liikluskultuur on poliitikute varasemate kärpimisotsuste otsene tagajärg – praegu me lihtsalt lõikame õhukese riigi poliitika vilju. Koondatud politseinike asemel paneb Anvelt lootuse võimalikult automatiseeritud trahvimisele: kui inimesi ei jätku, ostame masinad. 

Minister näeb ainsat lahendust massilises karistamises. Sirgi andmeil aga ilmneb, et kasvanud pole mitte liiklusõnnetuste hulk, vaid surmade arv – lihtsalt sel aastal on õnne vähem olnud, sest piir raske vigastuse ja surma vahel on õhuke. Samas võib just mobiilinäppimise tõttu kas või sekundi murdosa võrra hilinenud pidurdamine põhjustada kellelegi raskema vigastuse või maksma minna suisa elu.   

Enne lauskaristamise kasuks otsustamist tasub aga uurida, kas see saab tõepoolest olla ainsaks võluvitsaks kõigi probleemide lahendamisel. Praegu peame nentima, et aastatetagustel koondamistel on liikluskultuurile olnud hukatuslik mõju, kui liiklejad ei pea paljude reeglite täitmist enam vajalikuks. Poliitikud säästsid õhukest riiki juurutades küll veidi eelarveraha, kuid kaotasime liiklusohutuses.

Jaga artiklit

55 kommentaari

M
mees  /   17:17, 5. aug 2018
jobu kari... karistamise,,õigus on ainult kohtinikul, iga ment ei kirjuta trahvi kviitungeid....
P
Punktid  /   17:51, 1. aug 2018
Juhtkirja autor paneb mööda veapunktide osas kui peab neid nõukaaja asjaks. Saksamaal on süsteem juba pikka aega. Neid nimetatakse Flensburgi ( linn Saksamaal ) punktideks. See toimib hästi liiklusvabaduse maal (autobahnid, kus rahuldatakse oma adrenaliin piiramatu kiirusega, kuid samal ajal täidetakse piirangute tsoonis mujal kõike efektselt. Punktide näol on tegemist kvaliteedi hinnanguga autojuhile teatud perioodi jooksul, mitte aga ühekordse ekstremaalse rikkumisega. Õppigem riigist, mis on Euroopa auto meka. Nõukajutt on kohatu ja viitab juhtkirja autori vähesele teadlikusele. Ka siin võiks olla punktisüsteem, et ühekordse eksimuse pärast ei lasta autorit kohe lahti.

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis