Kommentaar

Jaak Valge | Kaks suurt vastasseisjat: EKRE ja vabadussõjalased (94)

Jaak Valge, ajaloolane, 31. juuli 2018, 19:10
 
Eesti vabadussõjalaste liikumisel on kõik kultusnähtuse elemendid – ülikiire tähelend, juhtide idealism, ebaõiglane mahasurumine ja liidri müstiline hukkumine. Vastandades end mugandunud poliitilisele eliidile, saavutasid vabadussõjalased majanduskriisi tingimustes, kui ühiskonna õiglustunne oli teravnenud, silmapaistva populaarsuse.

1933. aasta oktoobris lahenes põhiseaduslik kriis vabadussõjalaste eelnõu heakskiitmisega rahvahääletusel. 1934. aasta veebruaris lagunes Eesti sotsialistide erakond – vabadussõjalaste kõige järjekindlam vastane. Ka majandus pöördus tõusteele. Vabadussõjalaste arvates ootas nüüd pärast 1934. aasta aprillis toimuma pidanud valimisi neid ees Eesti „teine vabariik“. Mitte ainult uus peatükk Eesti ajaloos, vaid uus köide.

Kui jätta kahe maailmasõja vahelise Eesti kommunistid kõrvale, kuna nende eesmärk ei olnud iseseisva Eesti tugevdamine, vaid hävitamine, ning kellega seetõttu mingit koostööd olla ei saanud, siis oleme sedavõrd terava poliitilise suure vastasseisu tunnistajaks uuesti nüüd, viimastel aastatel. EKRE edulugu on peaaegu sama muljetavaldav, kui vabadussõjalaste oma aastatel 1931–1934 ning vastandumine senise poliitladvikuga sama ühene.

Nii vabadussõjalaste liikumise kui ka EKRE populaarsuse kasvu peapõhjus ei ole valijate hirmude ärakasutamine, milles nende poliitilised vastased neid süüdistanud on, oskuslik PR töö ega isegi karismaatilised liidrid. Mõlema esilekerkimise otsustav tegur on senise poliitilise eliidi poliitika nihkumine oma valijate ootustest kõrvale ehk poliitladviku võõrandumine. Demokraatia tingimustes peabki seejärel tekkima uus, nende valijate ootusi realiseeriv poliitiline jõud, keda senine poliitika ei rahulda. Laupkokkupõrge senise eliidiga on samuti paratamatu ning toimub seda suurema hooga, mida erinevamad on poliitilised eesmärgid ning mida suurem on uue tulija toetus.

Sama ja erinev

Vabadussõjalaste ja EKRE peamine sarnasus on nende rahvuskonservatiivne ideoloogia. Seetõttu on sama ka peamine poliitiline vastane – marksism või uusmarksism. Ehkki marksistide poliitiline tegevuskava on muutunud, keskendudes nüüd immigratsiooni soodustamisele ning seksuaalvähemuste esiletõstmisele, on rahvuslusevastasus ja ka lõppeesmärk – rahvusriigi asendamine multikultuursete ühiskondadega – sama.

1920. aastate teisel poolel oli sotsialistide erakond Eesti populaarseim, ent ta poolehoid langes aastatel 1932–1934 kivina, ligikaudu samas proportsioonis tänaste sotsiaaldemokraatide toetuse langusega. Mõlemal juhul appi võetud agressiivne propaganda – 1930. aastate alguses süüdistati vabadussõjalasi koostöös Saksa natsionaalsotsialistidega ja riigipöörde kavatsuses,  2016.–2018. aastal aga süüdistatakse EKREt Putini toetamises – on oma läbinähtava ebaloogilisuse tõttu mõjunud marksistidele ja teistele sama propagandarelva kasutanud poliitikutele pigem kontraproduktiivselt.

Teised, rahvuslike ja uusmarksistlike poliitiliste voolude vahepealsed erakonnad ei ole neis küsimustes põhimõttelised, vaid võivad kalduda nii uusmarksistide poole, nagu seni, kui ka EKRE poole, kui viimase populaarsus veelgi kasvab ja väliskontekst soodustab. Ning seni soodustab ilmselgelt üha rohkem.

Kuid EKRE ja vabadussõjalaste liikumise vahel on ka rida olemuslikke erinevusi. Vabadussõjalaste liikumise poliitikateravik oli suunatud ühele küsimusele – Eesti põhiseaduse muutmisele täitevvõimukesksemaks. See kindlustas erakondade intriigidest väsinud valija poolehoidu, ent tekitas kahtlusi vabadussõjalaste truuduses demokraatiale, ning sellest hoolimata, et nende koostatud konstitutsioon kindlustas erakondade olemasolu ja jätkuva rolli riigi valitsemises, ei suutnud nad kahtlusi veenvalt tõrjuda.

Pole välistatud, et osa neist pidas toonaste poliitiliste moevoolude jälgedes tõepoolest demokraatlikku valitsemiskorraldust väheefektiivseks ja aegunuks – meenutagem, et vabadussõjalaste juhtkond koosnes endistest sõjameestest – ning ei saa kindlalt väita, et nende võimuletuleku korral parlamendi roll Eestis kuigi oluliseks oleks jäänud. Kuid nende süüdistamine demokraativaenulikkuses ei ole asjakohane, sest tegelikult realiseerunud alternatiiv – riigipööre – ei jätnud demokraatiast järele fassaadigi.

Tänaste rahvuskonservatiivide poliitikafookus on aga lai, ilma ühe teravikuta, ning tuleviku poliitikategemise vaade toetub esindusdemokraatlikule alusele, mida aga nähakse vajadust täiendada rahvaalgatuse ja -hääletuse seadustamisega.

Vabadussõjalased olid Eesti oludest välja kasvanud Eesti-keskne liikumine. Mõjukaid rahvusvahelisi liitlasi ei olnud neil kusagilt võtta. Lähiriikides Soomes ja Lätis olid sama ideoloogia kandjad hoopis vähema mõjuga. EKRE võib end erinevalt vabadussõjalastest näha ühe osana kogu läänemaailma globalismivastasest liikumisest ning ülistab Donald Trumpi kui üht selle eestvedajat. Tulevik näitab, kas asjakohaselt või -kohatult.

EKREst ei saa kultusnähtust

Edasi on Eesti poliitmaastiku kujunemises aga põhimõtteliselt kolm võimalust. Esiteks see, mis juhtus Eestis 12. märtsil 1934 ehk uue tulija likvideerimine. Kuigi nii Eesti kui ka Euroopa Liidu praegustele poliitilistele juhtidele võivad eriti rahvahääletused, aga ka valimised olla väga vastumeelsed, pole tänapäeva maailmas võimalik uut poliitilist jõudu eeslavalt eemaldada riigipöörde teel ja valimisi ära jätta.

Teiseks võimaluseks – selliseks, nagu vabadussõjalased 1934. aasta algul oma poliitilist tulevikku nägid – on kas EKRE võimuletulek mingis koalitsioonis või nende poliitilise agenda ülevõtmine, igatahes uue poliitilise normaalsuse kehtestamine. Nii juhtus Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei eesmärkidega Eesti iseseisvuse taastamise käigus.

Kolmandaks võimaluseks on aga uue poliitilise jõu ideede moonutamine ja nüristamine, nende allaneelamine peavoolu poolt, nagu juhtus Res Publicaga peale 2003. aastat.

Vabadussõjalased olid erinevalt EKRE juhtidest poliitikas vähekogenud ning tegid oma vastaste riukalikkuse alahindamise kõrval vähemalt ühe ränga poliitilise vea, mis võinuks Eesti ajaloole teise suuna keerata: nad tegid teravat vastupropagandat 1932. aastal rahvahääletusel olnud riigikogu eelnõule, ehkki see nende programmiliste eesmärkidega peaaegu kokku läks. Nii demonstreerisid nad omalt poolt sedasama riigimehelikkuse puudumist, milles oma vastaseid põhjusega süüdistasid. Nende teine otsus võinuks anda Eesti ajaloole uue suuna.

Põhimõttekindlus ja otseütlemine on vägagi hinnatavad, ent kindlasti tuleks EKRE juhtide, eriti aga poolehoidjate mainele kasuks suurem poliitiline viisakus. Kõik erakonnad esindavad mõnd osa Eesti ühiskonnast ning moodustavad koos terviku. Kaotusehüsteerias EKRE vastastelt esimest sammu oodata ei ole, küll aga võiks seda endale lubada tõusuteel olev poliitiline jõud. See ei tähenda põhimõttekindlusest loobumist, vaid Eesti poliitkultuuri taseme tõstmist, on riigimehelik, on kogu Eesti ühiskonna huvides.

EKREt vabadussõjalastega sarnasel viisil poliitikalavalt elimineerida pole võimalik. Nii ei kujune EKRE kultusnähtuseks, vaid kasvab Eesti poliitilisse süsteemi sisse, muutes ühtlasi ka ise poliitilist süsteemi. Mida varem seekordne suur vastasseis leeveneb terveks demokraatlikuks ideede konkurentsiks, seda parem.

94 KOMMENTAARI

v
Varaan I 2. august 2018, 11:48
EKRE on kahjuks liiga pehme ja "püha perekond" ei lase Isiksusi ligilähedalegi. Seega saavad boikoti ja nende edu saab olema aeglane ning moonakatest rahva enam kannatab edasi! Nii kaua kui aru pähe tuleb. Muide ei tulegi!
u
UUED UUDISED 2. august 2018, 00:49
EKRE tõus oli juulis REKORDILINE, IGA viies elanik TOETAB EKRET!
ELAGU EKRE!
Loe kõiki (94)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee