Igal aastal tekib mul juuli lõpus suur sügisootus. Olgu õues vihmane või kuum päikesepaiste, tulemata see tunne ei jää. Sel aastal jõudis sügisootus minuni eriti vara – esimest korda mõtlesin sügisele juba suve alguses. Võib-olla on see tingitud sellest, et päikest ja soojust on olnud juba piisavalt palju ning hing ihkab kerget melanhooliat ja uute alguste aega juba varem.
Mis võiks olla veel parem, kui ärgata sügishommikul ning näha kõike udusse mattununa. Väljas on juba piisavalt karge, et saab selga tõmmata oma lemmikkampsuni, aga päevane päike soojendab veel nii palju, et pole vaja end paksu mantlisse peita. Lisaks algavad sügiseti sarjade uued hooajad, mida õhtuti teetassi taga vaadata saab.
Ärge saage minust valesti aru, ma naudin suve ja selleaastast soojust väga. Mis võiks olla parem, kui suveöödel saab kleidis ringi jalutada ja mitu korda päevas ujumas käia. Küll aga kaasneb sügisega alati teatud ootusärevus. Minu jaoks saab ring täis lehtede langemise ajal, mitte 31. detsembril, kui aastanumber vahetub.
6 kommentaari