Elu

BAARI-MADISE BLOGI | Elu pisikeses pommiaugus ei tee mind õnnelikuks (11)

Anu Saagim, 1. august 2018, 21:24
BAARI-MADIS; Madis Räästas TEET MALSROOS
30. juulil 2008 lahkusin ma Eestist suunaga teadmatusse. Tegelikult  teadsin, kuhu mind saadetakse, aga siiski polnud mul õrna aimugi, mis mind ees ootab. Ja nüüd on on saanud kümme aastat täis. Plaanisin toona ainult neljaks kuuks eemale minna kõigest ja kõigist. Vajasin väikest restarti, et siis laiema naeratusega Eestisse tagasi tulla. Täna ma teen sõpradega nalja, et mu neli kuud pole veel täis saanud. Elan rahumeelset ja eriti igavat elu oma Norra koopas edasi. Ainuke, kes mind suudaks mugavast rutiinist päästa, olen mina ise.Olin üsna kindel, et olen karuses Norras ühe hooaja ja siis liigun eluga hoogsalt edasi. Sestap ei viitsinud ma süveneda isegi norra keele õppimisse. Sain lõdvalt hakkama inglise keelega. Ülemustel ja kolleegidel polnud ka sellega probleemi, kundedest rääkimata. Meil nagunii palju erinevaid rahvusi koos. Kui kõik meie hotellitöötajad ühele pildile panna, siis see meenutaks United Colors of Benettoni reklaami. Ja igal töölisel on norra keeles er

Mōne aasta pärast läksin ikkagi ka kooli kohalikku keelt õppima. See oli omaette tsirkus. Meie klassis olid taas nii erineva tasemega õpilased. Mõned olid saabunud otse kummipaadiga Aafrikast ega osanud veel tähtigi lugeda ja nägid raamatut esimest korda elus. Osa olid juba aastaid Norras elanud ning suutsid pisut kohalikus keeles purssida ning kolmandik olid inimesed, kes ei osanud peale oma emakeele ühtegi muud keelt. Ja kirss tordil oli õpetaja, kes ei suutnud seletada essugi inglise keeles. Pigem vehkis käte ja jalgadega ning joonistas pilte tahvlile. Ja ta pidi arvestama kõikide tasemetega. Õppetöö meenutas pigem pimedate tralli, kes püüdsid autot juhtida.

Samal teemal

Kogu jant lõppeski sellega, et jätsin kooli pooleli.

Siiski andis isegi see kaks kuud mulle piisavalt julgust rääkida teistega norra keelt. Vigaselt, aga siiski.  Tänaseks pole mu oskused nii kehvad, kui Eesti Maxima töötajate eesti keele oskus. Kuna mul on kolleege ka Rootsist ja Taanist, siis mu "ametlik" keel on – svorsk, mix of svensk and norsk. Ülemused räägivad ainult norra keeles ega anna alla, kui ma aru ei saa. Ma saan hakkama, kuid siiski perfektsionist nagu ma püüan olla, siis ma ei taha rääkida norra keeles, kuna see on mul retsilt vigane. Riik on suur ka ja dialekte rohkem kui lõhet meres. Ja inimesed, kes tulevad põhja poolt, on mu jaoks täiesti omaette liik, kellest ei saa isegi kohalikud aru. Loomulikult, kümne aastaga võiks mu keeleoskus parem olla, aga kahjuks pole see seda mitte. Laisa inimese suhtumine – seniks kuniks töö saab tehtud, pole mõtet rohkem pingutada.

Baari-Madis ja imeilus Norra Erakogu

Elan pisikeses pommiaugus mägede vahel orus

Alguses ma ahmisin loodust sisse, ega saanud kaunitest vaadetest isu täis. Silmipimestavalt kaunis loodus! Ma olen käinud mägede tipus, roninud sinna tunde ja tunde. Kohalejõudmine on kirjeldamatu võit vaate näol. Kuid pole head ilma halvata. Pärast pikki, pikki aastaid tekitavad need samad kaunid kiviseinad minus klaustrofoobiat. Tunnen, kuidas seinad tulevad aina lähemale ja ma olen kinni ega pääse nende vahelt välja. Ma olen nendest mägedest väsinud. Õnneks olen leidnud selle vastu ravi, nimelt reisin iga kahe kuu tagant Euroopasse. Mulle ei piisa enam sellestki, et Oslosse lähen. Kodust tuleb võimalikult kaugele pääseda. 

Talvel on lund kuhjaga ja aega lumememme ehitada detsembrist aprillini  

Ja see lumi pole mingi sentimeetripaksune kiht. Lund on ikka meetrites. Kui see novembris maha tuleb, ei jaksa ära rõõmusatada, aga märtsis tahaks juba välgumihkli abiga seda sulatama hakata. Talv kestab siin täpselt pool aastat.  Suvi on siis, kui päike paistab ja mütsi ega kindaid ei pea kandma ja ülejäänud on siis kevad või sügis. Kui külm orgu saabub, siis see sinna ka jääb.  -25 kraadi ja veelgi külmem ilm kestab nädalaid. Karmim pakasenumber, mida ma siin näinud olen on -40.  Talv toob välja ka kohalike lemmikspordiala suusatamise – nii murdmaa-, mäe-, kui ka laskesuusatamise.

Ja kui jalka MMi ajal pidid naised üksi köögis sööma, siis suustamise ajal sööb kogu pere teleka ees. Elatakse veelgi emotisonaalsemalt ja valjumalt kaasa, kui ükskõik millistele muudele spordialadele. Kui eestlastele laulupidu, siis norrakatele suusatamine. Mäletan, kui Petter Northaug käis treeninglaagri ajal meil hotellis, siis vaene mees ei saanud rahus isegi vetsu minna. Temaga tehti pilte igal sammul. Amps ja pilt, samm ja pilt. Sellest järgnev nädal sotsiaalmeedias kubises "Mina ja suusakuulsus" piltidest. Ka Thomas Alsgaardil oli raskusi oma kohvi nautimisega, sest kõik lapsed tulid pastakate, paberite ja mobiilidega teda tüütama. Pisipõnnid õpivad siin kõigepealt suusatama ja siis alles kõndima. Ma olen ka ikka mõned korrad tünnilauad alla pannud ja kilomeetreid läbinud. Jessus ja ühel lōunapausil tegi mu ülemus mulle komplimendi. Ta ütles, et mul on jalad samasugused nagu kuulsal Marit Bjørgenil.

Baari-Madis ja imeilus Norra Erakogu

Alguses toodete ja teenuste hinnad rabasid mind jalust. Kuidagi ei tahtnud masinalõikuse eest maksta 35 eurot või liitri viina eest 50 eurot. Õppisin ise oma juukseid lõikama. Kui oleksin joodik, siis oleksin juba peale esimest peoööd pankrotis. Sestap olengi aastatega üha vähem alksi tarbima hakanud Samas reisides hakkan mulli sisse kallutama kohe, kui lennuk õhku tõuseb. Ja siin mägedes on pohmakas teistsugune ka. Kohutav! Seda on mulle isegi kohalikud pudelipõhjade kallutajad peo käigus rääkinud. Pole ise viitsinud proovidagi. Rahvustoiduks ei ole lõhe nagu palju arvavad. Norras süüakse rohkem pitsat, kui selle sünnimaal Itaalias ja kiir-ning rämpstoidul on väga suur roll isegi koduköögis.

Paljud norrakad elavad üle oma võimete. 

Siin käib pidevalt võistlus naabriga - kellel on uuem ja suurem telekas või kallim auto. Ja firmade omanikid räägivad, lausa keksivad, ettevõtete edust ja toovad näiteid summadest, millega kokku puututakse. Raha loetakse avalikult teiste nina ees. Tohutult jabur! 

Norrakas armastab Norrat.

On inimesi, kes absoluutselt ei kannata, et teine rahvus teda teenindamas on. Pahameelt avalikult ja valjult välja ei näidata, kuid viisakalt ja läbi lillede antakse mõista oma arvamusest immigrantide suhtes. Ja siis on teises äärmuses inimesi, kes toetavad ja kallistavad igat võõramaalast akvaviti ja lõhega. Ja  pidude ajal peab olema Norra lipp alati laual. Väga tihti on minult ka uuritud, kust ma pärit olen. Kui mu vastus ei ole Rootsi, Poola vōi Leedu, siis saan naeratuse osaliseks. Ma ei tea miks. Ja eriti uuritakse, miks ma just Norrasse tulin jne. Tänaseks olen õppinud vastama, et olen Süüria pōgenik, et vältida rohkem küsimusi. Norrakas on ka väga abivalmis. Hätta ei jää kunagi. Ja üsna viisakad on nad kah. Jooksurajal teretavad kõiki vastutulijad. Ja liikluskultuur on lausa võrratu! 

Baari-Madis ja imeilus Norra Erakogu

Läbi tõusude ja mõõnade olen ma lõppude lõpuks hakkama saanud ja oma koha viikingite keskel leidnud.

Baari-Madis ja imeilus Norra Erakogu

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee