Viimased kaks nädalat oma elust olen kulutanud festivalijüngritega vaidlemisele. Vaidluseks on seda, tõsi, raske nimetada, sest osa rahvast ei näi aru saavat, miks mõnele teisele tümakas või üleüldse lärm ei meeldigi. „Inimesed vist ka ei meeldi?“ salvas mind festivalikorraldajast tuttav, mis on minu jaoks eriti arusaamatu küsimus. Mu meelest on risti vastupidi. Ainult teisi inimesi põlgav isik on võimeline omatekitatud müraga egoistlikult sisse sadama looduskaunisse keskkonda, kus paljud mürast puhata loodavad.

Aga asi ei ole kaugeltki ainult festivalides, mitte ainult need ei ole tunginud Eestimaa loodusesse ja puhkealadele, et sinna rahu lootuses investeerinud (suve)koduomanike elu põrguks muuta. Asi on müras üleüldiselt. Ma ei saa aru, mis mürakultus meil vohab ja millest see on tekkinud? Mis on eestlastel vaikuse ja rahu vastu? Miks on vaja, et puhkuse ajal tingimata midagi toimuks?

„Toimumine“ tähendab me kaunil maal reeglina, et liha pannakse sütele kärssama, kuni rasv suitsema hakkab ja poolel asulal tekib mulje, et rajatud on uus krematoorium. Samal ajal keeratakse makk põhja, tehakse Lätist toodud õlled lahti ja hommikuks on keegi raudselt ka vastu puud sõitnud või järvepõhjas pea ära löönud.

See ongi paljudele eestlastele unelmate puhkus. Loomulik kadu arvestatakse maha ja unustatakse, tagasi tööle minnakse rõõmsana – oh, kus sai vägevalt välja puhatud! Hipsterid, kes end labase pööbli hulka ei loe, ajavad oma asja muidugi mõnevõrra peenemalt – odavat Läti alkoholi asendavad käsitööõlu, kanep ja roosad tabletikesed, süldibände elektrooniline tantsumuusika. Kokkuvõttes on aga kõik see üks ja seesama ehk eemalt vaadates jääb mulje, nagu sõidaks rong jaama. Et korralikult välja puhata, on tingimata vaja lärmi saatel lällata. Tõmmata, nagu öeldakse, juhe seinast (minu meelest küll ajust) välja.

Miks vaikust kardetakse?

Kas vabal ajal ringi tõmblemine ja kõrvulukustava lärmi saatel ühelt jalalt teisele keksimine tuleneb meie paljukirutud madalast tööviljakusest – et tööajal on keskmisel eestlasel liiga palju rahu, liiga vähe tegemist ning inimesi ka eriti ei näe (kliendid ei tule), mistõttu piinab argipäeviti suhtlusvaegus, tuleb puhkuse ajal seda kuidagi kompenseerida?

Hakkasin huvituma, kus võiksid olla lärmi ees koogutamise juured ning sattusin välismaisele arvamusloole, kus autor arutleb, et vaikusepelgus, mis moodsas nutimaailmas aastatega aina süveneb, on õieti hoopis hirm. Kui lärm ära võtta, võib ju selgeks saada, et pea on masendavalt tühi ja ühtki loovat mõtet ei ole. Vaikust kardavad niisiis tühja peakoluga inimesed, kel on iseendaga igav?

Aeg-ajalt meenuvad mulle vitsad, mille sain noore ja rohelise teletoimetajana Soomes, kui viisime oma realitistaarid puhkusesaarele, kus ühe osaleja tuttaval oli suvekodu. Nagu eestlased ikka, pakkisime kohale jõudes oma grillisöed ja -liha lahti, autouksed lõime valla ja kruttisime stereos muusika valjemaks. Valjuks paisusid ka hääled seltskonnas, kui esimesed õlled said kõrisse valatud. Miks sa muidu maale tuled, eks ole?

Selgus, et saarekesel viibinud soomlastest suvilaomanikel oli lõbutsemisest täitsa teine ettekujutus. Kogukonnas oli kokku lepitud, et keegi lärmi ei löö, vali muusika on keelatud ning koguni metsateedel jalutades räägitakse vaikse häälega. Pean tunnistama, et alguses oli see väga võõristav. Ebaloomulikuna tunduv vaikus ja varjudena oma mökkidest ilmuvad, mõtlikult ning omaette ringi uitavad inimesed meenutasid zombifilmi.

Nelja päeva jooksul aga tekkis minus muutus. Vaikus lõi pea algul tühjaks ja seejärel hakkasid tekkima uued ja sootuks värsked mõtted ja kui tagasi Tallinna jõudsin, tundus tavaline linnamelu räige vägivallana.

Vaikus ei tähenda tühjust

Üks viimase aja üllatavamaid hitte raamatuturul on norralase Erling Kagge „Vaikus müraajastul“. Kagge on ettevõtjast reisisell, kes on matkanud nii põhja- kui ka lõunapoolusel – jalgsi, üksi, meelelahutuseks ainult ümbritsev loodus ja tema enda mõtted. Seal avastaski ta vaikuse pöörase jõu.

Tema meeled muutusid aina teravamaks – kui lumised väljad tundusid algul üleni valged, hakkas ta märkama valge erinevaid varjundeid. Ta hakkas märkama õnarustest ja konarustest moodustuvaid mustreid jäisel pinnal, mis enne oli tundunud üheülbaliselt lame. Kui ta vaikusest tagasi tuli, olnud kohanemise juures kõige raskem uuesti rääkima hakkamine.

Seda viimast olen muide ka ise tundnud. Mul on telefon alati hääletul režiimil – see ei helise enam aastaid -, sest mul on vajadus kontrollida, millal vaikus minu ümber katkeb. Pean saama ise selle hetke valida, millal keegi mu privaatsesse vaikusekambrikesse tungib, mitte laskma müral saabuda kellegi teise suva järgi.

Kui festivalikorraldajate meelest on nende inimõigus ööd ja päevad läbi tümakat kõrva lasta ka inimestele, kes seda tellinud ei ole, siis minu jaoks on inimõigus hoopis eelkirjeldatud valikuvabadus. Võimalus valida müra asemel vaikus on inimese väärikuse küsimus ja kui keegi arvab, et tohib selle väärikuse teistelt ära võtta, peaks ta vast kaua ja tõsiselt peeglisse jõllitama ning iseendas kaevates otsima vastust, kes õieti on talle niisuguse õiguse andnud.

Vaikuse müük – geniaalne äriidee?

Olen üldistanud, et eestlastele meeldib müra, kuigi ilmselgelt ei ole üks rahvas homogeenne mass. Mu ümber on koondunud teisigi vaikusefänne. Oleme omavahel koguni arutanud, kas oleks siin maal siiski võimalik leida maalapp, kuhu endale rajada vaikusekommuun.

Festivalijüngrite jõhker vaimne vägivald minu vastu päädis, muide, üleskutsega teha mulle Muhus Liiva poe ees korjandus, sest ma olevat kibestunud seepärast, et mul polevat festivalipileti jaoks raha. Mul polnud mõtet neile ahtakese maailmanägemusega inimestele seletada, et oleksin valmis maksma hoopis selle eest, et see festival mu kodukandis ei toimuks.

Oleksin valmis panustama 50, isegi 100 eurot aastas, et üritus ära jääks ja saaksin endale rahuliku suve. Kui saaksime 4000 vaikusefänni kokku, olekski korras, sest kui korraldajad on suutnud imeilusa ranna äriks teha ja tümakafännidele maha parseldada, küllap oleksid nad nõus ka vaikuse kaubaks tegemisega.

Ka ilma irooniata on vaikus mu meelest ressurss, millesse tasub investeerida. Kas see poleks geniaalne ja veel suuresti täitmata ärinišš? Mu sõpradest vaikusearmastajate hulgas on üsna jõukaid inimesi, kellele poleks probleem maksta, kui vaid õnnestuks puhkuse ajaks garanteeritud vaikust rentida. Ehk on varsti Eestiski oma puhkusesaared, kus saab müra sissetungi kartmata turvaliselt olla?

Oleksin nõus rohkem piletiraha maksma ka liinibussi või rongivaguni eest, kus on garanteeritud, et keegi mu selja taga mobiiliga latrama või kõrvaklappidest häirivalt pinisevat tümakat kuulama ei hakka. Maksaksin ehk sissepääsu eest parki, kus keegi ei tohi valjusti rääkida. Ma, jah, tõesti oleksin valmis vaikuse eest maksma, sest sellest on vist saanud luksuskaup.

Jaga artiklit

33 kommentaari

K
Keegi  /   01:35, 3. aug 2018
olevat kusagil öelnud, et tumedasilmsed ei ole usaldusväärsed.
V
Vbl   /   00:05, 3. aug 2018
on point selles, et sõna "puhkus" kasutatakse valesti. Inimene puhkab üldiselt vaikselt. Kui ta lällab, tantsib või kärsatab, siis see ei ole puhkus. Kui ta läheb reisile, siis ta reisib, mitte ei puhka. Inimene elab oma elu ja teeb oma tegemisi. Kui ta ära väsib, siis ta puhkab (mitte ei lälla, tantsi, ega kärsata), sest väsinud inimene ei jaksa muud teha, kui puhata. Seejärel, jõudukogununa, tegutseb edasi. Inimesele on sisendatud, et kui ta teatud tegevusi teeb, siis ta puhkab. Tegelikult hoopis väsitab ja kurnab ennast. Ja on seetõttu ka kergemini manipuleeritav.

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis