Loo pealkiri on laenatud Mart Kadastikult, kes Jaak Kalju nime all kirjutas pimedal stagnatsiooniajal samanimelise mõnitava artikli vabadusvõitlejatest, eelkõige Enn Tartost (Edasi, 12.-13.09.1984). Vanemad inimesed ehk veel mäletavad, et see ei olnud kriitiline kirjatükk, see oli paskvill. Minu lugu on pigem kodukootud tragikomöödia. Kirjutan endisest (?) poliitikust Urve Palost, kes samuti paradoksidega puntras. Ja endale omasel leebel moel loodan, et mainitud persoon ajab oma vagu edasi ja rõõmustab huumorisõpru koduvabariigis ka tulevikus.

Digitaalallkiri lahkumisavaldusele ja siis duši alla!

Kahel järjestikusel esmaspäeval oli maailm jahmunud. 16. juulil kohtusid Helsingis Donald Trump ja Vladimir Putin, nädal hiljem astus aga tagasi Eesti Vabariigi ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister Urve Palo. Me ju ei tea tänase päevani tagamaid, niigi lämbe suveõhk on küsimustest ja spekulatsioonidest paks.

Veidi kergitas saladusloori Eesti Ekspress: „Esmaspäeva hommikul pani Palo kella kolmveerand seitsmeks helisema. Ärgates tegi kohvi ja saatis peaminister Jüri Ratasele tagasiastumisavalduse. Siis läks duši alla”(25.06.2018).

Põhjus vist oligi Palo kaks nädalat varem samas väljaandes ilmunud repliigis „Kui Indrekut (kultuuriminister Indrek Saar, M.S.) üldse erakonna esimehena ette kujutan, siis sobiks ta pigem EKRE juhiks. Sotside valijad on keskmisest haritumad ja intelligentsemad, juht peab vastama nende ootustele.“

Pärast tagasiastumist täpsustas Palo, et ütles seda kui partei lihtliige.

Siinkohal lähen nüüd minagi isiklikuks. Olen, nagu Urve Palogi, sotsiaaldemokraat, millele juhtis siinsamas lehes teraselt tähelepanu tollal veel pika ja lohiseva nimega erakonna esimees (Helir-Valdor Seeder: „Ma ei ole Brežnev, Mart Soidro vajab ise abi”, Õhtuleht, 7.05. 2018). Kuna olen Palost kaks aastat pikema parteistaažiga, üritan väljendada ennast vähemasti sama reljeefselt, samas parafraseerides tarmukat daami: „Kuna sotside valijad on keskmisest haritumad ja intelligentsemad, sobibki endine ettevõtlusminister Urve Palo rohkem ärisse.”

Kust ma võtan jultumuse nii öelda, võib küsida mõnigi lehelugeja? Sellega asi ei piirdu. Viskan hagu veel lõkkesse ja väidan, et Urve Palo puhul on tegemist – kuidas nüüd viisakalt väljendadagi? - ülikõrge enesehinnanguga sõnaka lapsesuuga, kel puudub reaalsustaju.

Tõdesin taaskord, et Jüri Ratas on tõesti hea lastetoaga – ta tänas Palot tehtu eest ja kutsus teenekat poliitikut isegi „Kostjat ja hiiglast vaatama”. Aga üksnes kurt ei tajunud peaministri hääletoonis kergendust.

Urve Palo on olnud kolm korda minister. Esimest korda Andrus Ansipi valitsuses rahvastikuminister, aga see kott - portfellist rääkida oleks ilmselge liialdus! - kaotati kohe ära, kui sotsid sunniti valitsusest lahkuma. Teine katse oli Taavi Rõivase esimeses valitsuses majandus- ja taristuministrina. Astus sealt tagasi, kuna „maailm meie ümber muutub üha kiiremini ja reformierakondlik stagnatsioonipoliitika on jätnud meid rahvusvahelises konkurentsis ühte jalga lonkama” (Postimees, 23.07.2018).

Nüüd oli siis kolmas katse, mis lõppes taas üleastumisega. Kui uskuda Eesti Ekspressi, siis hurjutasid teda reljeefse väljaütlemise eest nii erakonna esimees Ossinovski kui ka peasekretär Kõva.

Ütlen otse: see on vastutustundetu käitumine! See on läbikukkunud poliitiku alatu käitumine. Aga kuna lahkunust ei ole kombeks meenutada midagi halba, siis las jäävad need praamihanked, viimase miili projekt ja üürikorterid tulevaste kirjutiste tarbeks.

Konutab riigikogus edasi

Urve Palo astus küll välja erakonnast ja loobus ministriportfellist, ometi konutab ta parlamendis järgmise aasta märtsini ja võtab sealt lõpetuseks kopsaka kompensatsiooni.

Riigikogus hakkab ta vaikselt ka uut tööd otsima. „Ministrina ei saanud ma seda teha, see oleks ju olnud ebaeetiline,” kirjutas viimane Eesti Ekspress.

Palo väidab õigustuseks, et on riigikogus oma mandaadi lõpuni.

Millise mandaadi?

Õli valas tulle Tarmo Pikner, kes ahastas oma artiklis: „Kuid mida peavad mõtlema nüüd kõik need 5875 hääletajat, kellelt Palo mandaadi sai?” („Väsinud sotsiks olemisest”, Postimees 25.07.2018).

Rahu, need on õnneks vananenud andmed!

Palo sai sellise suurepärase häältesaagi 2011. aastal. Vahepeal on maailm muutunud ja viimastel riigikogu valimistel kogus ta 2028 häält - seega pea kolm korda vähem. Muretsemiseks pole seega põhjust. Ja parlamenti ei pääsenud ta isiku- ega isegi ringkonnamandaadi kaudu, vaid sotside üleriigilise nimekirja alusel, kus ta oli 2015. aastal Sven Mikseri järel number kaks.

Palo väitis, et poliitikast kavatses ta lahkuda juba kolm aastat tagasi. Jättes täpsustamata, et mitte munitsipaalpoliitikast. Viimastel kohalikel valimistel kandideeris ta sotside nimekirjas Viimsi volikokku ja osutus ka valituks. Vaid tobe seadus ei lubanud ministriproual siiani kaasalöömast Eesti rikkaima valla volikogu töös.

Vaatasin huvi pärast järele – hoolimata elanikkonna juurdekasvust on viimastel kolmedel kohalikel valimistel Viimsis andnud oma hääle 8491-8939 valijat. Urve Palo saak oli 2009. aastal 503, 2013. aastal 337 ja viimati 178. Võta nüüd tagantjärele kinni, kas süüdi on selles Indrek Saar, Jevgeni Ossinovski või Kalvi Kõva.

Või äkki tasub peeglisse vaadata ja Nikolai Gogolit lugeda.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis