(TEET MALSROOS)

Eesti riigi jõustruktuuride esindajate poolt välismaal edastatud sõnumid võivad riigikogu valimiste eel osutuda ohtlikuks riigi tulevikule. Miks? Sest viivad valija otsustusvõime fookusest välja, panustades rahvamassi emotsioonidele, mis vene kaardiga seoses alati välja löövad.

Demokraatlikus riigis peaks arvamuste paljusus olema iseenesestmõistetav. Kuid paraku see Eestis nii ei ole, sest sildistamine ja tsenseerimine on viimastel aastatel hoogustunud. Ning kahjuks tehakse seda jämedalt – ikka vana head vene kaarti kasutades.

Valimiste lähenedes püütakse nii sotsiaalmeedias kui ka portaalide kommentaarides süstemaatiliselt siduda EKREt Kremliga. Isegi kui faktid puuduvad ja esmapilgul tundub selline seos jabur, siis tilk tilga järel kivile langev vesi tekitab lõpuks soovitud efekti ja rahvas hakkabki uskuma seda, mida talle sisendatakse.

Tugev ja ühtne ühiskond ei tee välja mõjuagentidest. Seda enam ei tohiks laskuda ühiskonna lõhestamiseni meie oma tipp-ametnikud, kes seatud meid kaitsma nii sise- kui välisvaenlase eest. Nii sõjaväes kui luures peaks vaikimine olema kuld, sest mõtlematult lendu lastud sõnad ei too kasu kellelegi ega lisa riigile tõsiseltvõetavust.

Seda enam kui välisluureameti juht ei konkretiseeri, keda ta peab silmas, rääkides vene mõjuagentidest. On need inimesed, kes tahavad võrdväärselt häid suhteid nii ida kui läänega? See tegevus ei ole keelatud ega karistatav.

Või on need inimesed, kes tegelevad Kremli propaganda levitamisega, saades selle eest tasu? Mis on karistatav ja peaks lõppema vahistamise ning kohtuprotsessiga.

See on väga oluline vahe, sest kui me hakkame mõjuagendi silte riputama igaühe kaela, kes julgeb kahelda sanktsioonide tulemuslikkuses või riigipiiri rajamise mõttekuses – siis lämmatame sõnavabaduse ning ei vääri demokraatliku riigi nime.

Kogu taasiseseisvumise aja on Venemaa sarjamine ja sõimamine olnud nigelatele poliitikutele kui ka saamatutele ametnikele tänuväärt võimalus enda laiskuselt tähelepanu eemale juhtimiseks. Ida-Virumaa jättis Reformierakonna juhitud riik omapäi koos sealse sotsiaalse katastroofiga. Kuid teist Donbassi ei sündinud. Miks ometi? Sest meie omad venelased on üks ütlemata normaalne rahvakild. Nad ei tõusnud räusates punalippude alla. Tänu jumalale on Eesti ametlik võim nüüd lõpuks saanud aru Ida-Virumaa olulisusest kogu riigile. Selles valguses on ka esmapilgul mageda suhtekorraldusena tunduv vabariigi presidendi aeg Narvas augustis märgilise tähendusega.

Eesti ühiskonda harjutatakse mõttega, et tuleks veelgi suurendada kaitsekulutusi. Samas on selge, et neljarealist Tallinn-Tartu maanteed me täies ulatuses neljarealiseks ehitada ei suuda.

Poliitikud räägivad õhinal kohe ehitusse minevast Rail Baltic raudteest, vaikides sellest, et see küsitava väärtusega megaprojekt lööb jalad alt Eesti-siseste raudteede arendamisel.

Eesti riigil on prioriteetidega midagi korrast ära. Megaprojektide jaoks leitakse raha imeväel. Tõepoolest ei ole mingit vahet, kas me kulutame riigikaitsele 2% või 4% SKP-st. Kui Venemaa otsustaks Eestit rünnata, siis teeks see sama välja. Kuid mõelgem ilma emotsioonideta, miks peaks Venemaa Eestit ründama?

Ei Mikk Marran ega Riho Ühtegi tohiks lubada avaldusi, mis lõhestavad ühiskonda. Kui meil on mõjuagente, kes ohuks riiklikule julgeolekule, siis nabige nad kinni ja viige kohtu ette.

Jaga artiklit

92 kommentaari

T
taat  /   14:43, 30. juuli 2018
Välit on alati nauditav lugeda. Sada ja seened mu poolt, Jakko! Lobjakaga kaks meest kes julgevad ja ütlevad. Lobjakas lihtsalt brüsselimeelne, a Väli pigem pooldamas hhäd suhteid Venemaaga.
R
ruudi  /   22:10, 29. juuli 2018
Juba ongi kätte jõudnud rahvavaenlaste otsimise kampaania nagu Stalini ajal Mis on järgnev meie ajaloos

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis