Ühel kenal päeval 1934. aastal läksid komblusvalve kontrolli all olevad Anna ja Salme külla oma ametikaaslasele Liisale. Riigiviina pudel korgiti lahti, seltskonnaga liitus kaks kodutut meest ja koos pandi hinge alla veel kaks liitrist pudelit. Õhtu edenedes otsustas õige heas tujus seltskond merele sõitma minna. Kalarannast üüriti paat ja võeti kurss Patareile. Teel joodi veel üks liitrine viinapudel tühjaks ja naised tulid mõttele: läheme paadiga vangla ette meelt avaldama. 

Mehed porisesid vastu, aga naised jäid peale. Sõutigi keelumärkidest hoolimata vangla juurde. Patarei ees tõstsid Liisa ja Anna põrgukisa, lehvitasid rätikutega ja nautisid, kui vangid neile samaga vastasid. 

Valvur lasi hoiatuspaugu. Hirmunud paadilised sõudsid minema. Poole tunni pärast peeti seltskond Kalarannas kinni ja viidi poliitilisse politseisse, kust mehed minema pääsesid, naised anti kohtu alla.  

Kohtunik leidis, et ka Salmel pole süüd. Liisa ja Anna pidid märatsemise eest maksma 30 krooni trahvi või rahapuudusel kümme päeva kinni istuma. 

Salmel ei vedanud aga enam 1940. aastal, kui ta koos kahe mehega autos kihutas. Sõiduk tormas vastu trammiliini posti, Salme sai näovigastusi ja kaotas hambaid. 

Jaga artiklit

3 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis