Peeter Espak võttis Postimehe 10. juuli arvamusloos “Saagu lastetusmaks” jutuks intrigeeriva teema, mis pälvis elavat vastukaja. Kuigi on tõsi, et pensionipõlves kasutavad hüvesid need, kes pole laste kasvatamisega nende tagamisse panustanud, oleks lastetusmaks siiski kehv lahendus – ja seda nii sõnalises kui ka sisulises mõttes. Kuna pension ja muud eakapõlve sotsiaalhüved on õigupoolest peamine, miks laste kasvatamine ja selleks tehtud kulutused erasfäärist avalikku huvi orbiiti satuvad, oleks tõstatatud probleemi kõige otstarbekam lahendada pensionikindlustusega.

40% laseb enamiku seljas liugu

Sõnaga lastetusmaks kaasneb negatiivne varjunud, mis muudab selle üle arutamise paljudele vastuvõetamatuks. Kuid lastetusmaksul on ka väga oluline puudus. Raskused riikliku vanaduspensioni tagamisel ei tulene vaid sellest, et 15% inimestest pole üldse lapsi, vaid sellestki, et veel vähemalt 25 protsendil on kahe peale ainult üks järeltulija. Seega hakkab 40% rahvast pensionärina kasutama hüvesid, mille tagamisse nad pole piisavalt panustanud.

Meie pensionisüsteem jätab mulje, et töötamine ja maksude maksmine tagab tulevikus äraelamist võimaldava pensioni. Tegelikult annavad sotsiaalmaksu maksmine ja tööstaaži kogumine vaid õiguse seda saada. Kas ja kui suurt vanaduspensioni riik maksta suudab, sõltub laste kasvatamisse tehtud investeeringutest. Kui neid on piisavalt, et asendada kõik töötajad ja maksumaksjad tulevikus uutega, saab riik pensioni maksmist jätkata. Kui aga lapsi on vähem, tekivad probleemid, ning pensionid ja muud hüved kannatavad selle all.

Nagu eelnevalt mainitud, ei tee 40% inimestest laste kujul pensionikindlustusse piisavat “sissemakset”, ja seega ei saa ka ülejäänud 60%, kes on järeltulijatesse märkimisväärselt aega ja raha investeerinud, vanaduspõlvele muretult vastu minna. Olukord pole kasulik kellelegi. Tulevikku suunatud pensionikindlustus aitaks probleemi lahendada.

Kui nüüd keegi tahab öelda, et meil on juba pensionikindlustus, siis see pole nii. Sotsiaalmaks kannab oma nime õigustatult ega kvalifitseeru pensionikindlustuseks. Selle abil kaetakse vanema põlvkonna pension ja teisedki sotsiaalhüved. Nagu juba mainitud, ei kindlusta selle maksmine praegusele töötajale midagi. Kogutud maksuraha makstakse pensionideks välja, ja sellest jääb puudugi, nii et appi tuleb võtta riigieelarve teisedki tulud.

Seega saab tööealiste kodanike pensionikindlustuseks lugeda vaid II ja III sambasse kogutud sääste. III samba omanikke on vähe. Ka II samba maht on väike, ning seega on tulevik ebakindel. Kui majanduses tulevad kehvad ajad, mis on selle tsüklilisuse tõttu üsna tõenäoline, kuivavad kokku ka finantsturud ja koos nendega sammastesse kogutud raha. Samuti ohustab majanduskasvu jätkumist tööealise rahvastiku arvu vähenemine. Säästmisega ei saa kompenseerida laste puudumist. Eakate ülalpidamine saab toimida vaid tänu elu ja majandustegevuse järjepidevusele.

Riigi lubadus pakkuda tulevikus suuremat pensioni, kui maksad tööealisena oma vanemate ja vanavanemate põlvkonna pensionideks rohkem makse, on osutunud katteta lubaduseks. Samuti on juba alanud sellest taganeminegi – pensioniiga tõstetakse, minnakse üle staažile põhinevale arvestusele ja rõhutatakse pensioni kogumist. Kuna pensionivõimalused ei sõltu töötamisest ja sotsiaalmaksu maksmisest, vaid laste kasvatamisest, on riik sundvalikute ees.

Tuleviku pensionikassa tegelikuks sissemakseks on lapsed, ning kellel neid pole või on vähe, saavad pensioni nende arvelt, kellel on rohkem järeltulijaid. Nagu juba mainitud, peavad paljud lootma pensionieas teiste perede laste abile, sest neil endal pole neid üldse või on kahe peale ainult üks. Selle võrra saavad aga lapsed üles kasvatanud pere vanemad vähem pensioni.

Veerand lastetu palgast pensionikindlustuseks?

Oletame, et meil on 100 pensionäri, kuid vähemalt ühe maksumaksja on neist üles kasvatanud vaid 70. Kui ei peaks maksma neilegi pensioni, kes pole seda teinud, oleks lapsed üles kasvatanud eakate pension iga euro kohta 43 senti kõrgem. Mullune keskmine pension oleks seega olnud 405 asemel 579 eurot. Samal põhjusel hakkab sinugi pension tulevikus väiksem olema.

Kui palju peaks lastetud ja vähelapselised pensionikindlustuse eest maksma, et olukorda tasakaalustada? Selleks tuleks vaadata, kui suured on laste kasvatamisega seotud kulud. Näiteks määratakse elatiseks pool alampalka lapse kohta, eeldades ilmselt, et teinegi vanem lisab sinna kui mitte sama palju, siis vähemalt midagigi. On ka statistilisi leibkonna uuringuid, kuid need kajastavad pigem seda, kui palju on perel võimalik lapsele kulutada, mitte kui palju oleks seda vaja teha, et lapsed ei elaks puuduses. Ka tugi- ja hoolduspered saavad toetust.

Lihtsuse huvides võtame aluseks, et ühe lapse otsesed kulud on kuus 300 eurot. Kui arvestada sellest maha lapsetoetus, siis kulub näiteks kahe järeltulijaga perel aastas nendele ca 5800 eurot, 2900 kummalgi vanemal. Keskmine netokuupalk oli möödunud aastal 986 eurot, mis teeb aastas kokku 11 832. Nii läheb perel, kus mõlemad vanemad teenivad keskmist palka, 25% sissetulekust laste kasvatamisele. Seega peaks olema lastetu pensionikindlustus 25% ja ühelapselisel 12,5%, et nende panus pensioni tagamisse oleks kahelapselise perega majanduslikus mõttes samaväärne. Nii suur kindlustusmakse oleks ilmselt mõeldamatu, kuid see võiks panna mõtlema, et ei tulevik ega pension tule ju meie juurde iseenesest ja tasuta, vaid selle kindlustamise eest maksavad lastega pered.

Mõnikord on ka arvatud, et lastetud on pensioni niigi välja teeninud, sest maksavad makse, kuid ei kasuta lastega peredele mõeldud hüvesid, nagu vanemahüvitis, lasteaiad, koolid jne. See pole mingi argument, sest lastega pered maksavad ju samu makse, kuid teevad peale selle ka suuri kulutusi.

Loomulikult pakuvad lapsed rõõmu ja hüvesid ka perele, mitte ainult ühiskonnale. Seega võib pensionikindlustus olla laste kasvatamise kuludest siiski väiksem, ütleme 3% ja 6% sissetulekust. Nii koguneksid vahendid, millega saaks laste kasvatamise heaks palju ära teha, et peredesse võiks üha rohkem juurdekasvu tulla. Näiteks oleks siis võimalik toetada lasterikka pere koduseid vanemaid. Samuti saaks lahendada puuetega laste hoiu- ja tugiteenuste probleeme. Seejuures tuleb mainida, et selliseid järetulijaid kasvatavad pered ei peaks pensionikindlustust maksma. Samuti ei peaks seda tegema need, kes kasvatavad last üksikvanemana, ilma teise vanema majandusliku toeta.

Pensionikindlustust ei pea tühjalt kohalt alustama. 2% II samba kogumispensioni makse, mille otstarbekus on viimasel ajal sageli küsimärgi alla sattunud, võiks kaotada ja asendada see pensionikindlustusega. Kogumise asemel lastesse investeerides oleks pension vaba ka  majandustsüklitega kaasnevatest riskidest, sest laste väärtus ajas ju ainult kasvab. Samuti on nendesse tehtud investeering nii-öelda kõrge tootlusega.

Näiteks on pärast lasterikka pere toetuse jõustumist käesoleva aasta esimese kuue kuuga registreeritud sündide arv kasvanud 8,6%, ja seda võrreldes mulluse sama ajaga. Kui kehtestada pensionikindlustus ja suunata selle vahendid perede toetamisse, suureneks sündide arv tõenäoliselt veelgi. Umbes 1000 sel aastal enam ilmale tulevat last loovad tulevikus töötajate ja maksumaksjatena märksa rohkem väärtust, kui kogumispension suudab intresse teenida. Samuti aitavad lapsed Eesti riiki ja kultuuri edasi viia, mida ei saa aga öelda pensionifondide kohta.

Isegi kui jätta majanduslikud ja sündide kasvu eesmärgid pensionikindlustuse sisseseadmisel kõrvale, oleks see õigluse ja solidaarsuse seisukohast ainuõige samm. Nii mõnigi suurpere saaks siis lõpuks ometigi „Kodutunde“ abita endale korraliku kodu, ning tunda, et ühiskond tõesti väärtustab nende tööd. Kasvatavad ju kolme ja enama järeltulijaga pered ligi poole lastest, meie tulevastest pensionimaksjatest.

Solidaarsuse kasvu ja ebavõrdsuse vähendamise mõttes peaks pensionikindlustuse idee meeldima just sotsiaaldemokraatidele. Pensionisüsteemi majandusliku jätkusuutlikkuse tagamine aga sümpatiseeriks ilmselt Reformierakonnale. On ju näiteks Kaja Kallas öelnud, et ravikindlustuse puhul peaks maksete suurus olema seotud inimese tervisekäitumisega. Sündimuse kasvu on seadnud eesmärgiks nii Keskerakond, Isamaa kui ka EKRE. Neil oleksid igaühel oma huvid, aga koostöös õnnestuks selline muudatus kindlasti ellu viia. Enne valimisi on ju õige aeg rahvaltki mandaati küsida.

Jaga artiklit

14 kommentaari

M
Mutt  /   09:31, 27. juuli 2018
Asi kisub jälle tagasi ENSV-ks. Et kuidas ikka rohkem raha saada inimeselt kätte. Noh oletame, peres on 4 last, isa Soome tööl, ema kodune, sest keegi peab ju lastega tegelema. Ema saab lastetoetusi, on saanud ju ka emapalka. Lapsed saavad suureks, ühest saab joodik, kaks lähevad välismaale õppima, tööle. Neljas jääb Eestmaale. See pole väljamõeldis, see on paraku elu. Miks selles valguses peaks lastetu maksma veel lastetusmaksu, ta ju niigi kogu aeg käinud tööl ja makse maksnud?
Kui raha on vähe, siis on vähe. Ja õigust nagunii ilmas olla ei saa.
Ja igasugused MTÜ-d, sihtasutused jne. need ei saa arugi, et selle raha eest mis nad saavad peavad nad ka vastavat tööd tegema.
P
Pole mõtet lihtsustada ja vastandada  /   10:31, 25. juuli 2018
Ei ole kirjutajaga absoluutselt nõus. Selline vastandamine ei vii kuskile. Võiks ju vastu vaielda kasvõi sellega, et laps iseenesest ei ole mingi saavutus. Tuleks vaadata, milliseks see laps täiskavanueas on muutunud, kas ta on ikka see paljukiidetud maksumaksja või lebotab niisama elik mis siis, kui siinse lapsevanema lapsed on suureks saades tühikargajad, lastetud ja ei käi tööl?
ja paljud pensionieas inimesed käivad pea surmani tööl.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis