Ühed ilusad kooliaja mälestused on seotud traditsioonilise sügispiknikuga Taevaskojas. Viimasel ajal pole sinnakanti enam sattunud, aga peaks vist siiski puhkuseplaanidesse võtma.

Taevaskoda muutub kiiremini, kui looduse poolt ette nähtud. Oma nimetähti, kuupäevi ja muidki kritseldusi liivakivipaljandile uuristanud inimesed on andnud oma panuse väikestesse varingutesse. Liivaterakestena pudenevad maha nii Jüri teadaanne, et ta oli siin just sel kuupäeval, kui ka tükike looduslikku vaatamisväärsust.

Ajaproovile paremini vastu pidanud kritseldustest ilmneb, et see pole mingi uus trend. Nii on alati tehtud – isegi siis, kui läheduses olid seda otsesõnu keelavad sildid. Nendestki loobuti, sest eks ole seegi samasugune vaatesegaja.

Raske on sellisele käitumisele selgitust leida. Võib-olla ajendab kaljuseina kraapima või puukoort nüsima lihtsa lõhkumistungi kõrval ka soov end kuidagi jäädvustada. Kui keelusildid ei toimi, mehitatud valve on ülearu kallis ja vanarahva hoiatused jõevaimude kättemaksust ei kõiguta, siis ehk jääbki vaid üle lõhkujad (kaamera)pildile püüda ja sotsiaalmeedia häbiposti panna.

Jaga artiklit

6 kommentaari

T
Taevaskoja kritseldused  /   14:00, 23. juuli 2018
Ühel seinal ilutseb kirjutis - EKRE goes anuul ...
E
ei õigusta nimede kraapijaid  /   23:08, 22. juuli 2018
kuid eks loodus teeb kunagi oma töö - vesi uuristab alt ja pääsukeste tuhanded pesa-uuristused ülalt
Inimlik lolluski annab oma panuse....
Ilus paik, minu lapsepõlvega seotud, kuid - miski pole igavene, eriti liivakaljud.

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis