Kommentaar

Tiina Tuum | Nutijoove kui keskea tunnus (15)

Tiina Tuum, kolumnist, 20. juuli 2018, 18:10
 
„Te olete muidu interneti-inimene ka?“ küsib teenindaja. Keen sisemuses, et mida ta õige mõtleb ja kui vanaks ta mind peab, et ma guugeldada ei oska. Või arvab ta, et mul on nuppudega telefon?

Mida lähemal on inimene kriitilisele keskea piirile, mis tundub nüüd nihkunud olevat kusagile 50. eluaasta kanti, seda suurema tõenäosusega on tal suurem internetisõltuvus kui teismelisel. Vajadus edeva tehnika järele näib vanusega ainult kasvavat. Et noorusliku muretuse ja enesestmõistetavusega kraamida igal võimalusel taskust välja hingehinda maksev viimase mudeli nutifon, teha busy nägu pähe ja vaadata näiteks… ilmateadet.

Kusjuures seadme röögatu hind on selline, mis kukub kolinal nädalate ja päevadega ning ükski nooruk, kes just narkokaubandusega raha kokku ei aja, ei saaks seda endale lubada. Nagu ka kõiki neid smart casual stiilis lükrast spordi- ja muid vabaajarõivaid ning jalanõusid, mida peaaegu kõik heaoluriikide pensionieelikud kannavad.

Jutukäivitaja ja -pidur ühes

Tegelikult loen ma seltskonnaüritustel juba hetki, enne kui kraamitakse välja telefon või mõni muu ekraan ja leitakse jutuhakatust seal olevatest fotodest, viidetest vms. See süütenöör jääb järjest lühemaks.

Siis igatseks taas näha armsat vanakoolipidu, kus seltskondlikku tsementi või jutuõli ammutatakse lihtsatest vestlustest igapäevastel teemadel või äärmuslikul juhul pudelist, aga mitte telefonist. Ja hoidku taevas, kui üksteist hakatakse tüütama telefonis leiduvate viimaste fotode või suisa YouTube’i klippidega.

„Kas sa Manni tead?“ küsib üks. „Töötas sinuga koos.“

„Ei mäleta nagu,“ vastan mina.

„Tead, ta oli uue mehega pildi peal Facebookis, käisid veel kusagil reisil,“ ütleb ta. „Ta on sinu sõber. Vaata.“

Mõistagi haaran ma kohe telefoni järele, lappan läbi Manni pildid, vaatan oma kontot, arvan kokku laigid ja vastan mõnele kommentaarile. Ma tõesti ei tea, kes ta selline on ja miks ta minu „sõprade“ hulgas on. Ja kolmveerand tundi on virtuaalreaalsuses möödunud niimoodi, nagu polekski peol olnud.

Või kus ma siis tegelikult olin? Jätsin nagu Avatar oma keha maha ning kulgesin popis ja noortepärases paralleelmaailmas, kust on raskem tagasi jõuda kui Alice’l imedemaalt ilma võlukooki söömata küülikuurgu mahtuda.

Kes ma tegelikult olen?

„Aa, sinu kohta tean ma juba kõike,“ ütleb klassiõde, keda ma üle pika aja kohtan. „Feissbuukist lugesin.“  Imeline võimalus olla ühenduses kümnete ja sadade inimestega nii, et neil suhetel ei ole mingit eksklusiivsust.

Mhm, kas teda ei huvita hetkekski, et see, mida ma seal näitan, on vaid murdosa minu elust?  Ja see on just see osa, mida ma näidata tahan. Tahaks loota, et meil kõigil on mingigi filter, mis paneb jaotama sündmusi sellisteks, mida publitseerida ja mida mitte. Või on soov enda elust kõike jagada muutunud inimese üheks põhivajaduseks?

Omapäraseimad on muidugi hädapasuna tüüpi postitajad, kellel on loll naaber, halb teenindaja või ämblik toanurgas ning esimese asjana tormavad nad seda internetiavarusse kõigile näitama ja selle üle kaeblema. See on nagu appikarje inimtühja ilmaruumi, et keegi mind ometigi kuuleks ja tähele paneks.

See tunne virtuaalses reaalsuses kulgemisest, kus on segamini like’id, kuulsad inimesed, inimlik tähelepanu ja kirglikud intriigid ning mis on alati vaid ühe kliki kaugusel, on purju tegev. Sellest enda välja lülitamine on võrreldav alkohoolikult pudeli käest võtmisega. Alguses on valus ja halb.

Autoroolis telefoni näppijaist on saanud uue ajastu epideemia. Nad põhjustavad 90 liikluskindlustusjuhtumit ööpäevas. Mis paneb igal võimalusel telefoni järele haarama? On see soov peletada üksindust? Või tunne, et sa ei olegi kahe väikese jalaga keset elu? Autoroolis võib see elu ja raha maksma minna, aga elus eneses? Võõrandumise tegelikkusest?

Kas elu ilma infovoos püsimata tähendaks lootusetut kõrvalejäämist Elust Enesest? Mis juhtuks, kui kõik kassipildid ja emotsionaalsed vihasööstud ning erinevad enesereflektsioonid minust kaarega mööduksid?

Võib-olla olekski olnud peen, puritaanlik ja hipsterlik ajada pea kuklasse ja öelda sellele teenindajale: „Mhm, internetist pole mul aimugi, ma siin eelistan muusikat elavas ettekandes ja inimesi reaalsuses. Teate, ma olen juba nii vana.“

15 KOMMENTAARI

p
pole 23. juuli 2018, 06:24
kunagi nutit tahtnud. praegu on cat. kukub või sada korda vastu maad ikka terve.
O
see lugu vastab tõele 22. juuli 2018, 13:47
Olen minagi vaadanud, et ühistranspordis ka vanamammidel telefonid sageli terve tee käes.
Ühel proual oli vist silmanägemisega suuri raskusi, ses...
(loe edasi)
Loe kõiki (15)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee