3
fotot
Ansambel a-ha kontsert Tartus (Aldo Luud)

„Laulab mööda,“ teatab keskealine DJ porinal, kui a-ha liider Morten Harket laval esimese fraasi kuuldavale toob ja kõlab „Cry Wolf“. „Nuta, hunt!“ tõlgib DJ muretult. „Ning ega need kõrged noodid enam ka ikka nii kõrged pole kui varem!“ Leebelt vinguvas kõneviisis esitatud hinnangud saavad neljandaks looks pehmendatud: „Kõrged noodid hakkavad juba paika minema! Algul ikka koperdas natuke, aga juba edeneb!“

Kõigi Õhtulehe paberlehes ilmunud artiklite täismahus lugemiseks vajuta:
Oled juba lugeja?

„Laulab mööda,“ teatab keskealine DJ porinal, kui a-ha liider Morten Harket laval esimese fraasi kuuldavale toob ja kõlab „Cry Wolf“. „Nuta, hunt!“ tõlgib DJ muretult. „Ning ega need kõrged noodid enam ka ikka nii kõrged pole kui varem!“ Leebelt vinguvas kõneviisis esitatud hinnangud saavad neljandaks looks pehmendatud: „Kõrged noodid hakkavad juba paika minema! Algul ikka koperdas natuke, aga juba edeneb!“

Norrakate poproki lipulaev, kelle solistist 1980. aastate vara- ja hilisteismelised romantikast õhetavaid unenägusid vaatasid, on korraks tagasi. Eks osa austajaid õhkas klahvpillimängija Magne Furuholmeni ja kitarrist Pål Waaktaar-Savoy järele ka. Neljapäeva õhtul, üle 15 aasta, on a-ha taas Eestis. Tea, kas seda neljandat korda enam juhtubki. Vähemasti on nad ise avaldanud, et tulevad kokku üksnes tuuriks või albumisalvestuseks ning see on ka kõik. Üksi seetõttu võiksid needsamad kunagised fännid, kes on Tartu lauluväljakule tulnud, vähemalt nii palju rõõmsad olla, et kollektiivselt jääkarude külmkambrit meenutada.

Ansambel a-ha kontsert Tartus (Aldo Luud)

Alles viiendaks looks, pisarakiskujaks „Crying In The Rain“, pääsevad tõrksapoolsete keskealiste suust vaimustushuilged välja. Viikingid on publiku vaikse järjekindlusega soojaks kütnud. „See, kurat, on väga hea lugu!“ kostab kiidusõnu vasemalt ning paremalt. Muidugi on. Seda enam, et kes ei oleks sellesama loo saatel teismelise või tudengina pärast nutta lahistanud. Kitarrisoolo ajal võtab Morten päikeseprillid eest. Lõpuks. Rahvas plaksutab selle žesti peale nii innukalt, nagu oleks lõpuks ometi ilmaimet näinud. Ongi. Morteni silmi näeb tõesti vaid hetketi – juba järgmise loo avataktideks on prillid seal, kus olema peavad. Ninal. Kidramees Pålil on märksa rohkem varandust, millega eputada – igaks looks tõmbab ta õlale uue kitarri.

Ansambel a-ha kontsert Tartus (Aldo Luud)

„Morten on üks jahedamaid frontman'e, keda ma näinud olen,” tõdeb analüütikust DJ. Tal on tuline õigus. Viikingite liider ongi eemalviibiv ja rahust rahulikum ning ses plaanis väga-väga Norra. Nagu on väga-väga Norra ka kunstnik Edvard Munch või kirjanik Henrik Ibsen. Või helilooja Edvard Grieg. Nii neetult kauged, aga ühe naeratuse eest oled nende kunstile maha müüdud. Nii piisab ka Mortenil häbelikust naeratusest ja mõnest soojast sõnast, kui rahvas huiletega tänulikkust ilmutab. Ning „Stay On The Roads'i“ saatel lüüakse ka telefonid vilkuma. Tuju on timmitud. Ja Morteni prillide tumedad klaasid on asendunud heledatega. „Hunting High And Low“ puhul paneb Morten sulni juhendamisega kogu publiku kaasa laulma. Napilt. Stiilselt. Ning see on võimas.

Ning kui lauluväljakul hääletus korraldada, küsimaks, kes on olnud Mortenisse tiinerina silmini armunud, vastaks ilmselt väljakutäis rahvast jaatavalt. Nii naised kui ka mehed. Vana arm ei roosteta. Vastupidi. Läikima lüüakse see hetkel, kui a-ha lööb lauale oma 1985. aastal maailma vallutanud hiti „Take On Me“. Sellega on kõik. Viikingite vallutusretk on olnud enam kui vägev. Klass omaette. Norsk!

Jaga artiklit

9 kommentaari

K
Küssa  /   21:57, 20. juuli 2018
Kus asub "The Juicyfruit Song" salvestus? Ise nad ei ütle...
O
On ajad.  /   15:22, 20. juuli 2018
Vanasti kuulati muusikat vaikselt ja nauditi laulja ilusat häält,meloodiat ja sõnu.Nüüd peavad kõik huilgama,üles köetud saama,kuumaks minema ,ringi kargama ja ennast täis jooma. Andke minna!

Päevatoimetaja

Silja Ratt
Telefon 51993733
silja.ratt@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis