Kommentaar

Kajar Kase | Donald Trumpi murdumine (38)

Kajar Kase, kolumnist, 18. juuli 2018, 18:03
Foto: Polaris/SIPA
Kui lugeda enamikku lugusid, mida Eestis on kirjutatud Donald Trumpi ja Vladimir Putini kohtumisest, siis keskenduvad need täiesti õigustatult küsimusele: kas Helsingis otsustati midagi, mis ka meid otseselt mõjutab  („Tuleb teine Jalta!“ – „See on naeruväärne“). Me võime ennast selles suhtes kas või pooleks analüüsida, aga lihtne vastus küsimusele on „ei“. „Mitte ülemäära“, kui olla norivalt täpne.

See siiski ei tähenda, et kohtumises polnud midagi uudisväärtuslikku. Vastupidi: paljude ameeriklaste jaoks oli tegemist ühe Trumpi valitsemisaja meeldejäävaima momendiga ja nende mällu sööbis see kohtumine negatiivsena. Sõnu „häbiväärne“, „piinlik“ ja „riigireeturlik“ kasutasid mitte ainult ajakirjanikud, vaid ka muidu tõsiseltvõetavad inimesed nagu senaator John McCain ja endine CIA juht John Brennan. Muidu Trumpi toetava uudistekanali Fox Newsi mõned saatejuhid ütlesid otse-eetris, et president tegi vea ja see tuleks parandada.  Demokraatide senati esinduse juht Chuck Schumer teatas aga, et tal pole teist seletust Trumpi käitumisele kui see, et Venemaal on tema kohta kompromiteerivat materjali, kusjuures sellest ei tõusnud mingit skandaali.

Tunnistab viga teist korda

Probleem on selles, et kõik USA julgeolekuorganid arvavad teisiti. Kolm päeva enne presidentide kohtumist (ja võib kindel olla, et see ajastus polnud juhuslik) esitas eriuurija Robert Muelleri meeskond süüdistused kaheteistkümnele Venemaa luuretöötajatele, kes 2016. aastal demokraatliku partei sisekirjavahetuse varastasid ja seda hiljem WikiLeaksi kaudu levitasid.

Nii et enamik teisi poliitikuid on samuti seisukohal, et Venemaa ikkagi sekkus 2016. aasta USA presidendivalimistesse (nagu ka Prantsusmaa presidendivalimistesse 2017. aastal). Kuna Trump seda avalikult välja ei ütle, pahandab see neid eriti ka põhjusel, et presidendile räägitakse rohkem luureinfot kui avalikkusele. Trumpile on tegelikult detailideni teada, mida venelased täpsemalt tegid. Nii et tavalise, igale Trumpi välisreisile järgneva kolmanda kategooria pasatormi asemel käivitus esmaspäeva õhtul USA ajakirjanduses viienda kategooria orkaan.

Selle surve all tegi Donald Trump midagi ootamatut, nimelt murdus. Minu mälu järgi on seda tema presidendiajal juhtunud ainult üks kord varem – pärast Charlottesville’is toimunud ja ülekäte läinud paremäärmuslaste meeleavaldust, mida Trump esialgu keeldus hukka mõistmast, aga hiljem siiski tegi. Nii et ka seekord ilmus ta ajakirjanike ette näoga, millega pantvangid tavaliselt läkitusi ette loevad, ja teatas, et oli kavatsenud end teisiti väljendada. Ta tahtnud öelda lause, et Putin eitas sekkumist, aga ta „ei näe, miks see ei pidanuks olema Venemaa“.

USA ajakirjanduses on kõvasti nalja visatud selle üle, kuidas näiteks Ronald Reagan oleks võinud järgmisel päeval pärast Berliinist naasmist ajakirjandusele tunnistada, et tegelikult tahtis ta öelda, et härra Gorbatšov, ärge seda müüri mingil juhul lõhkuge! Aga see selleks.

Vabariiklaste punased jooned

Kas sõnnikurahe sellest paljude hinnangul mitte eriti siirast avaldusest ka vaibub, on varsti näha. Aga Venemaa ja valimistesse sekkumise teema ei kao Trumpi jaoks lähiajal kuhugi. Peagi peaks ilmuma eelmainitud eriuurija Muelleri raport, mille alusel on viis inimest (nende seas Trumpi esimene julgeolekunõunik Michael Flynn) ennast juba süüdi tunnistanud. Esialgu küll kampaaniaga sidumata sündmustes, aga arvatakse, et nad teevad uurijatega koostööd ja räägivad kõik südamelt ära.

Olen juba varem kirjutanud, et kui muudele oma  plaanidele (immigratsioonivastasus, maksulangetused, USA huvide esiplaanile seadmine) pole Trumpil oma partei seest toetuse leidmisega probleeme, siis tema vastumeelsus Putini kritiseerimisel ja võimalik kokkumäng Venemaa luurega on paljudele vabariiklastele punaseks jooneks. Seetõttu ütlesin juba 2016. aasta detsembris, et kui midagi Trumpi presidendiaja enneaegselt lõpetab, saab see olla Muelleri uurimisest selguv. Kui oletame, et USA kongress algatab presidendi tagandamisprotsessi, siis senatis on selle läbiminekuks vaja 16–17 vabariiklasest senaatori toetust. Selleks, et neid hääli nii palju ei koguneks, peabki Trump tegema enda kohta ebatavalisi samme nagu vigade parandamine.

Kui me mõne aasta pärast Trumpi ja Putini kohtumisele tagasi vaatame, siis võib-olla seal ikkagi juhtus midagi, mis meid mõjutab. Aga et kõik Donald Trumpi vihkajate sekka kuuluvad inimesed maha jahutada, tuleb öelda, et võib-olla ikkagi ei juhtunud. Mis Eesti jaoks on ka täitsa positiivne tulemus.

Autor on Reformierakonna kommunikatsioonijuht.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee