Loomad

RETSEPT: varane ärkamine, kannatlikkus, planeerimine ja natuke õnne

IMELISED KAADRID! Kuidas sünnivad lummavad loodusfotod? (12)

Reti Jõerand, 17. juuli 2018, 11:11
"Põdraisanda silmad läksid üllatusest ja pahameelest vidukile. Sedalaadi üllatus talle ilmselgelt ei meeldinud." Maie Kotkas
„Sellised pildid sünnivad vähemalt minu praktikas väga vara hommikul. Tihti tuleb ka pimedas tõusta,“ räägib hobifotograaf Märt Nigu, kellel õnnestus fotole tabada kaks peaaegu identset rebasekutsikat. 

„Tol hommikul läksin ma raba peale. Pidasin auto kinni ja seadistasin kaamera. Lootsin, et taban mõne metskitse või kellegi. Tulin just autost välja ning siis tekkis moment. See oligi see hetk, ühe kuuseheki juures. Meievaheline kaugus oli vähem kui 10 meetrit,“ jutustab Nigu.

Kaksikud rebasekutsikad Märt Nigu

„Täpselt samal hetkel nad vaatasid ja sellel hetkel ma ka pildi tegin. Nad otseselt ei poseerinud. Hiljem kutsikad veel jooksid natukene ringi, kuid samasugust tabamust ma enam ei saanud. Päev hiljem nad jälle mürasid, aga siis ma jällegi väga selget pilti ei saanud,“ räägib Nigu, kelle sõnul rebasekutsikatel ei ole sellisel tasemel ohutunnet välja arenenud kui täiskasvanud rebastel. „Nad uudistavad ja siis ajavad oma asja edasi.“

Aga mismoodi siis selline pilt sünnib? „Kõige rohkem on vaja teha tööd, selliseid pilte ei saa juhuseks lugeda. See on igakülgne planeerimine,“ märgib mees.

„Iga sobiva ilmaga vaba hommik kulub lihtsalt loodusesse sõidu peale. Kõik oleneb sellest, millist kodutööd olen suutnud teha. Ma hommikul lähen ja isegi kui ma ei näe kedagi, siis see-eest olen veel ühe kogemuse võrra rikkam. Vaikselt saab seda kogemust üles ehitada ja nii tulevad ka pildid. Muidugi see pilt võib tulla, kuid ei pruugi. Tööd ja mõtlemist on sellises asjas alati rohkem.“

Julge põdraisand ei taganenud sammugi

Hobifotograaf Maie Kotkas räägib, et tema põdrapilt on magavale kassile suhu jooksnud hiir. „Teadsin juba kevadel naabrite kaudu, et meie läheduses on põdraema vasikaga redutamas. Suvel nägid naabrid juba ka isapõtra vilksamisi kord siin, kord seal. Kahtlustasid, et on mitu, sest neile tundus, et sarved on erinevad. Aga mina olin laisk ja ei viitsinud jahtida ei vasikaga põdraema ega sarvilisi,“ jutustab Kotkas.

„Ja siis ühel pühapäeval, pikutasin ja vahtisin telekat, kuigi sealt midagi huvitavat ei tulnud. Telefon tegi piuksu. Vaatan, naaber saatnud sõnumi, et suur sarviline nende väravas ja liigub meie poole. Haarasin kaamera ja hiilisin paljajalu tagauksest välja, minna oli kuskil 200-250 meetrit.“

„Küürutasin pool käpuli heki varjus, siis liikusin puu tagant puu taha, ikka käpuli ja hoidsin kaamerat, et see märjas rohus läbi ei liguneks. Aegajalt kükitasin ja piilusin, kus põder paikneb ja kuhupoole liigub. Lõpuks sain, mis tahtsin! Olingi jõudnud üle kraavi tee peale, kus minu ja põdra vahel oli vaid suur kahar kuusk. Panin kaamera valmis ja vajusin vaikselt kuuse tagant välja. Meid lahutas umbes 30 meetrit!“ räägib Kotkas.

"Põdraisanda silmad läksid üllatusest ja pahameelest vidukile. Sedalaadi üllatus talle ilmselgelt ei meeldinud." Maie Kotkas

 Kotkas märgib, et põdraisanda silmad läksid üllatusest ja pahameelest vidukile. „Sedalaadi üllatus talle ilmselgelt ei meeldinud. Aga ta ei taganenud sammugi! Seisis seal ja vaatas mind ja puhus sõõrmeist pahinal õhku välja. Isegi joad olid näha! Püüdsin ka seda pildile saada, aga eriti ei õnnestunud.“

„Seisime nii oma 5-10 minutit, mina ikka üritasin, et kuidas paremat pilti saada. Siis ta keeras pead ja vaatas kõrvale. Hiljem ütles naaber, kes kogu lugu põnevusega pealt vaatas, et kits olla metsast välja tulnud ja põder vaatas seda. Tegin nii palju pilte kui arvasin, et neid küll on ja vajusin aeglaselt kuuse taha tagasi. Ja siis kiirendasin nii palju kui hääletult liikumine kannatas, ei tahtnud looma hirmutada.“

Mesikäpp tegi piltnikule omamoodi kingituse

Hobifotograaf Tarmo Sammal sõnab, et on viis aastat järjest jaanipäeva grillimised ja pidustused välja vahetanud karudega kohtumise vastu. „See oli n-ö juba väike juubel. Pildistamas käin ma neid Alutagusel, selleks loodud spetsiaalses vaatluskohas. Mind on seal kõik need aastad saatnud mingi karuõnn, pole kordagi seal olnud nii, et ei oleks karu näinud ja nii oli minuga ka sellel korral õnn kaasas,“ jutustab Sammal.

„Karu pidin tol õhtul ootama mõned tunnid ja varajasel koidikul tegi ta mulle omamoodi kingituse, ronides puu otsa.“

"Kuid selge on see, et karu tajub inimese kohalolekut." Tarmo Sammal

Sammal märgib, et karu on väga tark loom. „Kõigi nende viie aasta jooksul olen ma mõistma hakanud tema käitumist, millest loeb üsna selgelt välja kahtlustuse. Kuna keegi teda ehmatanud ega hirmutanud ei ole, siis ei lase ta end oma kahtlustusel väga häirida."

„Ei unusta kunagi neid suuri sooje silmi mind uudishimulikult vaatamas!“

„Nüüd hakkasin igal õhtul umbes samal kellaajal rannas ootama. Kuulsin, kuidas ta vees kõrkjate vahel ringi kahlas, nägin aeg-ajalt vilksatamas tema punakaspruuni karvastikku.Ootasin. Ühel õnnelikul õhtul, kui päike juba murduma hakkas, astus ta kõrkjatest välja, otse minu poole. Hetk ja meie pilgud kohtusid,“ räägib Soopalu. 

"Hirved on minu jaoks alati olnud veidi müstilised ja aukartust äratavad loomad." Kristi Soopalu

„Ei unusta kunagi neid suuri sooje silmi mind uudishimulikult vaatamas. Mina lahkusin esimesena, kaasas pildid, jättes looma rahulikult omas keskkonnas tegutsema.“

Jänes nosis võilillelehti

Hobifotograaf Erika Kruup räägib, et pildistamine on olnud tema hobiks aastaid ja et varane hommik kella viie-kuue vahel on kõige ilusam aeg pildistamiseks just erilise valguse poolest. „Jänku portreegi sündis umbes samal kellaajal või siis veidikene hiljem.“

„Enne, kui ma hakkasin pildistamisega tõsisemalt tegelema, ei näinud ma loomi looduses üldse.Vast ehk harva vilksamisi autoga mööda sõites. Nüüd aga tean, kus võin kohata rebast, kitsekesi, jäneseid jt. Sel juulikuu hommikul nägingi mulle tuttavas kohas kahte jänest võilillelehti nosimas. Nad liikusid paari kerge hüppega mõni meeter siia-sinna, hoides omavahel lähestikku, kuid hea pildi saamiseks olid nad kaugel,“ jutustab Kruup.

„Niisiis jälgisin neid huviga, lootes, et nad tulevad lähemale. Üks neist märkas mind, pärast mida nad liikusid mõlemad minu poole, kuid minu vaateväljast välja, tee lähedal olevatesse põõsastesse. Lootes, et nad liiguvad paralleelselt teega, sõitsin vaikselt veidi edasi sinna, kus põõsad lõppevad. Minu rõõmuks seal nad lähestikku istusidki, minust mõne meetri kaugusel,“ meenutab naine.

"Siis läksid nad, mitte just väga kiirustades oma teed, vahel peatudes ja värske rohuga maiustades." Erika Kruup

„Mõned hetked vaatasime üksteisega tõtt, sellel hetkel sain paar pilti tehtud ning siis läksid nad, mitte just väga kiirustades oma teed, vahel peatudes ja värske rohuga maiustades. Ilmselt ei tundnud nad minus eriti suurt ohtu.“

Kruup lisab, et tänab mõttes alati kõiki neid loomi ja linde, kes on lubanud endast pilti teha.

12 KOMMENTAARI

u
Usa 18. juuli 2018, 12:54
Tore ja südamlik lugu, aitähh Reti!
k
Kolla 17. juuli 2018, 15:50
Kui lähedale metsloomale minna? Seda vist ise teate kui puud lähedal pole, kuhu varjuda. Vaadake vaid armsaid silmi.
Loe kõiki (12)

Põnevat ja kasulikku

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee