eurovision
3
fotot
Mikolas Josef (Baltic Sun)

„Esimest korda käisin tänavamuusikuna välismaal mängimas Norras. Olin nii närvis, et mängisin terve aja kinnisilmi. Ja siis tuli eikusagilt mingi tüüp, käes kotitäis väljaheiteid ja ta viskas selle kõik minu avatud kitarrikohvrisse,“ meenutab tänavu Tšehhit Eurovisionil esindanud Mikolas Josef üht jubedat seika muusikuelust.

Mikolas on omajagu mööda maailma ringi reisinud ning juba tuleval laupäeval astub ta esmakordselt lavale Eestis, Narvas toimuval Baltic Sun festivalil. Mikolas räägib Õhtulehele antud intervjuus, et hakkas kitarri mängima juba viieaastaselt. „Kõik muu tuli hiljem. Olen kasvanud musikaalses peres, seega on mu ümber olnud palju erinevaid pille.“

Mikolas Josef (Baltic Sun)

Mikolase vanemad on ka muusikud, kuid mitte professionaalsed. „Mu ema mängib klaverit, isa viiulit ja kitarri.“ 15aastaselt otsustas Mikolas proovida ka tänavamuusiku ametit. Esmakordselt proovis ta tänavamuusiku tööd Praha metroos, kuid päriselt hakkas ta seda tegema paar aastat hiljem. „Üritasin lahti saada lavahirmust ja teenida pisut raha, et oma projekte rahastada,“ räägib ta.

Viinis viidi tänaval laulmise eest politseisse

Mikolas käis tol ajal koolis esmaspäevast reedeni. Reede õhtuti laenas aga isalt auto ja sõitis lähedalasuvatesse riikidesse, et seal tänavamuusikuna üles astuda. „Peamiselt käisin Saksamaal, Austrias ja Šveitsis, kuid ka mujal. Mängisin seal terve nädalavahetuse, esmaspäeval vahetasin mündid pangas paberraha vastu ja läksin koju.“

Mikolas tunnistab, et töötas tänavamuusikuna illegaalselt. „Mul ei olnud luba ja asi lõppes sellega, et Viinis viidi mind üsna pikaks ajaks politseijaoskonda,“ naerab ta. „Tegelikult mulle need ajad meeldisid. Mõnikord oli raske – tuli magada autos või väga odavas hostelis, kus ukselukkude puudumise tõttu tuli teenitud raha magades padja alla peita.“ Tänavamuusiku elu õpetas noormehele tänulik olemist. „On tõeline muinasjutt, et saan praegu kontserti andes oma riietusruumi kasutada ja ei pea politseid kartma.“

Muidugi tuli Mikolasel ette ka erinevaid imelikke olukordi. Kõige piinlikum juhus tema elus toimus Norras, kõige esimesel välisreisil, kui tema juurde jalutas mees, kes avatud kitarrikohvrisse kotitäie väljaheiteid viskas. „Ma lihtsalt seisin seal ja tahtsin maa alla vajuda,“ meenutab ta. „Tänaval kohtad sa igasugu inimesi. Mõtle – sa lähed kuhugi, et saada lahti lavahirmust ja siis juhtub selline asi,“ naerab ta. „Ma pole küll usklik, kuid arvan, et see oli test. Mõtlesin, et kui ma sellise tüübiga hakkama saan, saan ma kõigega hakkama. Järgmisel päeval tänavale laulma minemine oli üks raskemaid asju, mis ma tegema olen pidanud.“

Mikolas lõpetas tänavamuusikuna leiva teenimise, sest tundis, et tal on teised eesmärgid. „Kui olin pooleteise aastaga säästnud piisavalt raha, andsin välja oma esimese muusikavideo „Hands Bloody“. Kui selle lõpuni vaatad, siis näed, et olen selle pühendanud kõigile jootraha jätjatele, keda ma oma tänavamuusiku karjääri jooksul kohtasin. Pärast seda hakkasin ma rohkem huvituma produktsioonist ja laulukirjutamisest ning ei laulnud enam tänavatel. Aga kes teab, ehk ühel päeval jälle.“

Mikolas Josef (Baltic Sun)

Eurovisioni etteaste juures tegi kõik ise

Sel aastal pakuti Mikolasele võimalust kandideerida Tšehhi esindajaks Eurovisioni lauluvõistlusel. Tegelikult tehti talle ettepanek juba möödunud aastal, kuid mees sõnab, et oleks pidanud laulma lugu, millega ta mingit sidet ei tundnud. „Kui ma sel aastal avaldasin loo „Lie to Me“, küsisid Tšehhi telekanali inimesed, kas ma tahaksin sellega osaleda kodumaises eelvoorus,“ räägib ta. „See oli mu omakirjutatud lugu, ma uskusin sellesse ja otsustasin, et miks mitte.“

 

Eurovisioni kogemus oli mehe sõnul muidugi lahe. „Enne võistlust mõtlesin endast pigem kui produtsendist-laulukirjutajast, kuid Eurovision tõi minust välja artisti. Ma olen seda tegelikult alati teha tahtnud, kuid veetnud siiski peamiselt aega stuudios lugusid tehes ja lootes, et neis saavad hitid ning ma saaksin lõpuks lavale,“ räägib Mikolas. „Eurovisioni oli enne pärisvõistluse algust juba täiesti hullumeelne kogemus. Kujutage ette – kutt, kes on ainult tänaval mänginud, astub järsku Tel Avivis 30 000 inimese ette! Tundsin esimest korda, mis tunne on olla laval, mis vibreerib, sest inimesed teevad nii kõva häält. See oli meeletu!“

Mikolas saadab oma suurimad tänusõnad Tšehhi rahvusringhäälingule, kes lubas tal eurolaval teha just seda, mida ta ise tahab. „Lavastasin ise oma etteaste, valisin lavakaaslased, stiliseerisin ja ütlesin igas asjas sõna sekka. Ma arvan, et just seetõttu oli mu esinemine autentne.“

Vigastas esimeses lavaproovis selga

Siiski päris nii libedalt kõik ei läinud. Mikolas vigastas esimeses lavaproovis oma selga nii tõsiselt, et pidi isegi haiglas olema. Tema koreograafias olid mõned saltod ning ühe salto ajal ta end vigastaski. „See oli tõesti rumal juhus. Meil oli lend kell kolm öösel ja läksime otse lennujaamast proovi. Eurovisionil on sul prooviaega vaid 20 minutit ja muidugi üritad selle aja jooksul loo võimalikult mitu korda läbi teha,“ seletab Josef.

„Me tegime loo läbi umbes kuus korda. Pidin tegema salto ja maanduma kõvale pinnasele. Kolmandal korral tundsin küll, et seljaga on midagi lahti, kuid kuna ma tahtsin loo võimalikult palju kordi läbi proovida, ei pööranud ma sellele tähelepanu. Lõpuks tuli mind lavalt ära kanda, sest ma ei suutnud oma jalgadel seista,“ meenutab ta jubedat hetke.

Mikolas esimeses lavaproovis saltot hüppamas (Thomas Hanses (EBU))

Mikolas sõnab, et talle ei meeldi tabletid ja esimesel kahel päeval keeldus ta valuvaigisteid võtmast. „Kolmandal päeval nõustusin, sest ma ei suutnud enam valu kannatada. Esinemise ajal olin täiesti valuvaigistite mõju all. Ainus, mis tegelikult aitas oli see, et üks füsioterapeut tuli hotelli, et minu eest hoolitseda.“

Arstid keelasid Mikolasel saltode tegemise ning poolfinaalis mees arste ka kuulas. Eurovisioni finaalis otsustas ta aga, et maksku, mis maksab – saltod tulevad. „Mõistsin sel hetkel, et miski ei lähe nii, nagu plaanitud. Isegi kui oled mingiks hetkeks mitu kuud valmistunud ja töötanud, läheb midagi ikka valesti,“ ütleb ta.

„Ma ise ja kogu mu tiim olime juhtunu pärast endast väljas ja teadsime, et esinemine ei saa olla Sada protsenti selline, nagu plaanitud. Lõpuks ma võtsin riski ja tegin saltot, sest ma teadsin, et kahetseksin, kui ei prooviks,“ räägib ta ja tunnistab, et võttis väga suure riski. „Isegi Praha neurokirurigia osakonna peaarst ütles, et ma olen hull, kuid artist peab jääma oma plaani juurde ja mitte inimestele oma sisemisi probleeme välja näitama, ükskõik, mis valesti läheb.“

Praegu on Mikolase selg paranenud. „Õnnetusest on juba ka mõnda aega möödas. Äkki teen isegi Eestis mõned saltod,“ poetab ta salapäraselt. „Ma pole kunagi varem Eestis käinud. Ootan väga esimest külastust ja fännide ees rokkimist,“ ütleb Mikolas ja kutsub kõiki end Baltic Sun festivalile vaatama.

Jaga artiklit

0 kommentaari

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis