Briti väljaanne kritiseerib Reidi teed: absurdne rahaloopimine! (54)

Esimeseks veaks peab autor ideed, et üks suur korralik ostukeskus taaselustab muidu majanduslikus mõttes unise ja loidunud linnakese. Saksa linn Oberhausen näiteks tegi just seda, ehitades mega-šopingukeskuse Centro. Keskusel oli tõepoolest ostlemist ja raha kulutamist elavdav mõju, kuid mitte päris selline, nagu linnavõim lootnud oli. Centro suretas õige kiiresti välja kõik kohalikud pereärid, pudupoekesed ja muu säärase, tekitades kesklinnas nukra vaatepildi, kus kunagistele poetänavatele vaatasid vaid tühjade äride aknasilmad.

Oberhauseni linnavalitsus üritab nüüd elu eest kesklinna kunagist hiilgust taastada. Olukord oleks naljakas, kui see poleks kurb - võimud üritavad päästa linna majandust projekti käest, mille eesmärk oli linna majandus päästa. Suured ostukeskused suretavad välja mitmeid muidu toredaid ja elava kohaliku ärieluga linnu Euroopas.

Järgmine viga, mida autor linnades näeb, on autode peitmine. Selles osas, kas autode suunamine keskustest eemale on autovaenulikkus või mitte, võib muidugi vaielda, kuid Hämäläineni sõnul ei ole kõik linnad autode rägastiku all lämbumas.

Ta toob näiteks Tampere, mille linnavalitsus soovis teha kesklinnast jalakäija- ja ratturisõbraliku piirkonna, suunates autod maa-alusesse tunnelisse ja parklasse. Et kesklinna automahutavus suureneks. Kuid sellega polnud Tamperes autori sõnul kunagi probleemigi. Suurenenud on mahutavus tõesti ning sellega koos ka Tampere kesklinna vuravate autode hulk. See on viinud selleni, et nüüd plaanib linn ehitada veel ühe hiiglasliku parkla ning tunneli. Tekkinud on probleem, mida enne ei olnud - nüüd on tõepoolest vaja kõik need maa-aluste mugavuste tõttu tekkinud autosõitjad ära mahutada.

Kolmandana kritiseerib autor veeäärsetele promenaadidele (kiir)teede ehitamist. Positiivseks näiteks on Oslo, kes on suutnud oma kaldaäärsed täita poodide, restoranide, elamute, uhke ooperimaja ning mis majanduslikult olulisim: töökohtadega. Inimesed armastavad merevaadet ning on nõus selle eest mõnusas kohvikus istudes või miljonivaatega korteris elades maksma.

Kuid paraku, leiab autor, eiravad paljud veeäärsed linnad ilmselget rahapada, mis nende kallastel laiutab. Kui Kanada suurlinn Toronto ei suutnud järvekalda servalt eemaldada Gardineri kiirteed, et teha ruumi uuele, modernsele linnaruumile, siis Eesti pealinn tegi autori silmis veelgi kilplaslikuma sammu ja asus linna merest ise sulgema. Juba olemas olnud pargi asemele promenaadi ehitamist peab ta absurdseks priiskamiseks.

Hämäläinen kirjutab: „Teised linnad ujuvad veelgi kindlameelsemalt vastuvett. Eesti pealinn Tallinn on otsustanud investeerida uhiuude kesklinna kiirteesse, et veokitel oleks sadamale lihtsam ligipääs. Selles protsessis asfalteeritakse üle üks linna väheseid mereäärseid parke. Täiesti absurdse rahaloopimisena on linn lubanud ehitada uhke promenaadi ja avaliku ruumi sellele kitsale maaribakesele, mis nüüd mere ja mitmerealise liikluse vahele jääb.“