Pühapäeval tõmmatakse Moskvas jalgpalli maailmameistrivõistlustele joon alla. Jäänud on vaid finaalkohtumine Prantsusmaa ja Horvaatia vahel. Nojaa, muidugi on ka pronksmedalimäng, kus saavad jala valgeks seni varumeeste pingil istunud Belgia ja Inglismaa mängijad.

Huvitav, kes oli see tarkpea, kes mõtles välja jalgpalli maailmameistrivõistluste kolmanda koha kohtumise? Esimestel tiitlivõistlustel 1930. aastal Uruguays sellist veidrust veel kavas ei olnud, küll aga juba neli aastat hiljem Itaalias.

Spordialade kuningas võiks ju eristuda vähemviljeldavatest aladest. Epeenaiskonna pronksmedalivõit võib avada Eesti Olümpiakomitee tengelpungarauad, jalgpalli maailmameistrivõistlustel raputatakse pronksimatšiga poolfinaalides kaotanute veritsevatele haavadele vaid soola peale. Und meestel nagunii ei ole, saavad vähemasti Peterburi valgeid öid nautida.

Jalgpalli maailmameistrivõistlustel on ka veerandfinaali jõudmine suur saavutus. Miks mitte mängida välja ka kohad viiendast kaheksandani? Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laasi avaldas arvamust, et Putin ja Trump võinuks kohtuda Tallinnas (Eesti Päevaleht, 29.06.2018). Kuna selle kohtumise korraldavad siiski meie põhjanaabrid, saanuks Tallinna linnavalitsus ulatada sõbrakäe idanaabrile ja korraldada turniiri kohtadele viis kuni kaheksa. Uruguay ja Brasiilia kohtunuksid näiteks Sõle tänava täispuhutava halli kunstmurukattel, Venemaa ja Rootsi aga kunagisel Komsomoli-nimelisel staadionil, mis mahutab 12 000 pealtvaatajat. Kõik Venemaa poolehoidjad mahtunuks oma lippudega sinna ära ega riivanuks Vabaduse platsil silma, nii nagu see juhtus Venemaa-Horvaatia mängu ajal. Ja mängu saanuks jälgida ka see Maardu mees, kes pärast dramaatilist kaotust viskas suures vihas oma teleka viiendalt korruselt alla (Delfi, 8.07.2018).

Kõigi aegade parimad maailmameistrivõistlused?

Intervjuus Ville Arikesele (15.06.2018) ennustas meie jalgpalliguru Aivar Pohlak, et sellest tiitlivõistlusest võivad kujuneda läbi aegade parimad maailmameistrivõistlused. Korraldus on tõesti olnud pompoosne, mängud huvitavad ja väravaterohked. Häbi olgu europarlamendisaadikul Indrek Tarandil, kes koos paari mõttekaaslasega tegi ettepaneku rahvaste sõpruse pidu Inglismaale viia!

Või nagu härra Pohlak eespool viidatud intervjuus tõdes: „Kes poliitikutest nõnda räägivad või boikoteerivad MMi tulekut, ei moodusta maailmast suurt osa. FIFA kongressi saadikud tõusid täna püsti, kui Putin saali tuli. Suur osa tõusis. Õiendab väike osa, mis mingi loogika alusel kontrollib avalikku arvamust.”

FIFA kongressi saadikutel, pean silmas neid, kes püsti tõusid, on vist haugi mälu. Venemaa valiti 2. detsembril 2010. aastal maailmameistrivõistluste korraldajamaaks. Kaks aastat varem, 2008. aasta augustis, toimus Venemaa agressioon Gruusia vastu. FIFA-tegelasi see muidugi ei morjendanud, kuna sport ja poliitika tuleb lahus hoida. FIFA president oli siis Sepp Blatter, kes oli ametis ka 2014. aasta kevadel, kui Krimm annekteeriti. Härrasmees osutus küll korruptandiks ja kannab praegu kuue aasta pikkust jalgpalliga tegelemise keeldu, aga ega see siis varasemat otsust muuda.

Aivar Pohlak aga noomib õiendajaid: „Moskvas hoiavad kõik selle peale peast kinni – kuhumaani võib minna populismi ja mingit tüüpi arrogantsiga! See pole poliitiline propaganda. See on inimeste siiras pidu ühe spordiala ümber. Siin on koht, mille kohta tahaks öelda: kui poliitika kriminaliseeritaks, oleks maailmas palju ilusam elada.”

Oleks see vaid nii! Meie jalgpalliliidu president juhib UEFA töögruppi, mis tegeleb Krimmi jalgpalliga. On teist aastat nii-öelda Krimmi rahusaadik, aga pole veel leidnud viisi, kuidas saaks kas või ühe jalgpalli Krimmi jalgpallisõpradele kohale toimetada.

Kes maksab, tellib muusika

Olin hämmingus, kui lugesin koduvabariigi spordiajakirjanike maailmameistrivõistluste olukirjeldusi. Siis hakkasin aga mõtlema, et miks mitte otsida Venemaalt ka midagi positiivset. Kas või ajakirjandusliku eksperimendi korras. Suitsuvabal võistlusel oli ju kord majas, järelikult annab sport eeskuju tervele ühiskonnale (Ville Arike, 6.07.2018).

Elu koosneb pisiasjadest. Mida ma ise oleksin teinud, kui ligi oleks astunud mõni peoperemees,kelle silmad on nii lahked ja südamlikud! Kas ma keeldunuksin näiteks tema kingitud vahtkummist karust? Eriti kui ta oleks veel öelnud: „Добро пожаловать!” (tere tulemast – toim) Vist mitte. Äkki olnuksin minagi kõrvust tõstetud?

Üks ajakirjanik kirjutas tasulises loos, et sulerüütlid on nendel võistlustel privilegeeritud seisuses – erinevalt jalgpallituristidest on WC külastamine neile tasuta... 

ERRi jalgpallikommentaatoritega on teised lood. Nad on vanad kalad, neid nii kergesti pahviks ei löö. Aga kas „süüdi” on Aivar Pohlaku 950 000eurone annetus, mille abil omandas ERR Euroopa rahvuskoondiste tippjalgpalli teleõigused kahe MM-turniiri vahelisel perioodil, või miski muu, igatahes oli tülgastav kuulata Venemaa-Horvaatia veerandfinaalmängu ajal „müstilise Venemaa“ ees lipitsemist. Küllap taheti olla rõhutatult tolerantsed, aga välja kukkus see magedalt.

Jaga artiklit

7 kommentaari

Päevatoimetaja

Gerly Mägi
Telefon 51993733
gerly.magi@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis