16
fotot
Nutigiid (Martin Ahven)

Esmapilgul võiks arvata, et taasavatud Vabamu (endine Okupatsioonide muuseum) on jälle üks nendest, kus saab vitriinide taga erinevaid esemeid vaadata ja mustvalgel paberil kirjeldusi lugeda. Kuid mis on tegelikkus?

Okupatsiooniaeg ja sellega seonduv on mulle alati huvi pakkunud. Nõukogude ajast, küüditamisest ja taasiseseisvumisest on mulle rääkinud lisaks ajalooõpetajale ka vanavanemad, keda õnneks ei küüditatud. Küll aga põgenes minu vanavanaisa paadiga Rootsi ja kauge sugulane jõudis Kanadasse.

Seistes uue varsti avatava muuseumi fuajees, köidab kohe pilku põnev installatsioon. Seal on üks kitsas puidust laud, mis keerleb. Laua peal seisavad küllaltki ehtsad kujud, mees ja naine, üks ühes ja teine teises otsas, samal ajal üritavad nad hoida tasakaalu.

Põnev installatsioon (Martin Ahven)

Suunates pilgu lakke on näha tuhandeid musti ja valgeid rippuvaid ribasid. Inimesed siblivad avaras eesruumis ringi, paigaldavad erinevaid objekte seinale ja teevad veel viimaseid viimistlustöid. Muuseum avatakse ju kohe-kohe. 

Pilku köitev lagi (Martin Ahven)

Kõigepealt ulatatakse kätte spetsiaalne nutitelefon ja kõrvaklapid. Nimelt on nutitelefonis äpp, millest saab muuseumi külastaja teejuht. Juba see tekitab põnevust, et muuseum on leidnud huvitava ja kaasaegse nutigiidi. Selle saab seadistada rääkima seitsmes erinevas keeles. Äpp töötab põhimõttel, et kui inimene mõnele objektile läheneb, siis telefonis hakkab kõlama informatiivne jutt selle kohta. Muidugi saab külastaja rakenduse ka oma telefoni laadida.

Nutigiid (Martin Ahven)

Esmalt liigume treppidest alla ja satume puidust vaheruumi. See puit pärineb ühe talu majast, milles elav perekond küüditati ja maja jäi seetõttu tühjaks.

Puit pärineb tühjaks jäänud talumajast. Majas elanud perekond küüditati (Martin Ahven)

Natukene edasi minnes vaatavad vastu neli ekraani, iga ekraani taga istub vanemas eas inimene, muidugi videopildina. Nad kõik räägivad oma loo, kuidas nemad on seotud okupatsiooniga. Terve alumine korrus kujutabki okupatsioonide aega erinevates vaatepunktides. Kes küüditati Siberisse, kes on väliseestlane ja kes jäi tol ajal kodumaale. 

Esmalt tutvub külastaja nelja inimese looga (Martin Ahven)

Seistes telefoniga esimese ekraani ette tuvastab äpp juba kohe ära, kus külastaja asub ja kõrvaklappides hakkab kostuma jutt. Lood ja mälestused, nende inimeste emotsioonid ja tunded viivad rändama ja vaataja on nagu ise mälestuse sees.

Ekraanide taga olevad inimesed räägivad, kuidas nad on seotud okupatsiooniga (Martin Ahven)

Järgmine on väliseestlaste ruum, kus jääb silma ehtne paat, millega inimesed tol ajal välismaale põgenesid. Kujutan ette, kuidas minu vanavanaisa sellisega põgenema pidi. Mulle tulevad peale hirmujudinad.

Sellise paadiga põgenesid eestlased välismaale  (Martin Ahven)

Klaasi taga on ka põgenenud inimeste esemed, millel on oma lugu. Seistes telefoniga ühe kulunud ja päevinäinud koolikoti ette, hakkab kostuma selle lugu. Nimelt kuulus seljakott ühele tüdrukule, kes armastas väga õppida. Kui tema pere pidi põgenema, siis tüdruk otsustas, et ta pakib ainsa asjana kaasa aritmeetikaõpiku, et mitte koolis maha jääda. Ääretult kurb ja südantlõhestav.

Ka päevinäinud seljakotil on oma lugu (Martin Ahven)

Tunnen, et olen sattunud kuhugi teise maailma. Soovin veel ja veel teada ja üldsegi ei taha, et ringkäik lõppeks. 

Edasi tuleb ruum, mille sein on kaetud Lasnamäe maja pildiga. See kujutab elu okupatsiooniaegses Eestis. Akendes vilguvad tulukesed. Ühes ruumis on võimalik iseendale kujundada üks nõukaaegne tuba.Tuleb vaid ette panna virtuaalsed prillid.

Külastajal on võimalik endale kujundada nõukaaegne tuba (Martin Ahven)

Keeran ennast ühtpidi ja teistpidi ja kõik tundub reaalne. Saan valida toale tapeedi, põranda ja mööbli. Valin punase tapeedi, kuid siis tuleb teade, et see toode on laost otsas. Jällegi paneb see tundma nagu elaksin päriselt nõukogude ajas, kus kõike alati saadaval pole.

Toa kujundamine on üks pikk protsess (Martin Ahven)

Minnes edasi, võib näha Nõukogude Liidu aegset kööki, mis oli tol ajal tähtis nõupidamiskoht. Paar sammu edasi minnes, on nurgas näha ka täiesti vanaaegset mulliveemasinat, mis on täiesti töökorras. 

Tähtis nõupidamiskoht (Martin Ahven)
Töökorras mulliveemasin (Martin Ahven)

Liftiga teisele korrusele sõites jõuab laulva revolutsiooni ja Balti keti aega. Ka seal on palju ekraane, kus erinevad inimesed räägivad oma mälestustest. Seda aega meenutab ka Merle Jääger.

Inimesed meenutavad taasiseseisvumise aega (Martin Ahven)

Samal korrusel on külastajal võimalik läbi viia erinevaid teste, et saada teada, kui raske on üht riiki kujundada ja seadusi välja anda.

"Kellele peaks Eesti andma kodakondsuse?" (Martin Ahven)

Lõpuks jõuan tagasi eesruumi. See kujutab tänapäevast aega. Videos olevad inimesed räägivad vabadusest ja selle tähtsusest.

Ringkäigu lõpuks olen täiesti hämmingus, muidugi heas mõttes. Kõik on viimse detailini läbi mõeldud ja lahendused on väga kaasaegsed. See näitus suutis mind täielikult sõidutada aega, kus minu vanavanemad üles kasvasid ja mõista, kui raske oli sellise elementaarse asja nagu vabaduse eest võitlemine. Minu kui noorema generatsiooni jaoks on ju vabadus iseenesest mõistetav ning raske on mõelda, et seda pole või on see piiratud. See paneb väga sügavalt mõtlema ja oma kodumaad hoidma ja väärtustama.

Jaga artiklit

43 kommentaari

P
P ede mu!  /   09:17, 16. juuli 2018
Kus on hard por no?
K
kilekotivana  /   23:23, 14. juuli 2018
Aga miks noor haritud inimene kasutab võrdleva kui ees koma?

Päevatoimetaja

Triinu Laan
Telefon 51993733
Triinu.laan@ohtuleht.ee

Õhtuleht sotsiaalmeedias

Õhtuleht Mobiilis