Eesti uudised

VERETÖÖ ŠOKEERIS EESTIT JA AMEERIKAT

30 aastat USA vanglas istunud Peeter Sakarias: „Jah, mul on võimalus vabaneda“ (160)

Kristjan Väli, 11. juuli 2018, 21:20
MUUTUNUD MEES?: Sakarias räägib pikalt, kuidas ta on leidnud südamerahu ega pole kalk retsividist. Erakogu
Surmasüstist pääsenud, ent tapmise eest eluks ajaks vangi mõistetud Peeter Sakarias räägib avameelses usutluses, milline on elu USA vanglamüüride taga.

Ta ründas mind nagu orkaan! Sellistel hulludel on niisugune agressiivsus, kiirus ja jõud, et... Ma ei suutnud mitte kui midagi teha! Ta lõi mind vast 10–15 korda paari sekundi jooksul.

Mul on tohutu himu elada maal, Eestis, loomapidajana, vaikset elu. Justkui talupoeg.

Samal teemal

Asi, millest ma ei taha üldse rääkida, on 1988. aastal toime pandud kuritegu. See oli mu elu kõige hullem päev ja ma mäletan kõike. Justkui oleks see toimunud viis minutit tagasi.

12. juulil 1988. aastal tapavad Peeter Sakarias ja Tauno Waidla USAs Californias Põhja-Hollywoodis elava väliseestlase Viivi Piirsilla. Vene kroonu eest läände põgenenud meeste veretöö on groteskne ja ebainimlik, mistõttu lajatab USA kohtusüsteem eestlastele täie rauaga: hukkamine mürgisüstiga.

Toona poisiohtu Waidla ja Sakariase tulevik kujuneb aga kardetust märksa helgemaks. 2005. aastal otsustab California ülemkohus, et prokurör rikkus 1991. aastal ühe ja sama mõrva asjus eraldi peetud kohtuprotsessidel kohtupidamise head tava, kui esitas tapatöö kohta kaks eri versiooni. Sakariase surmaotsus asendatakse eluaegse vangistusega, kuid Waidla oma jääb jõusse. 

Siiani surmasüsti ootav Waidla on San Quentinis, USA ühes tuntumas ja kardetumas vanglas. Sakarias viibib California osariigis Salinas Valley vanglas. See on viies kinnipidamisasutus, kus ta karistust kannab. Intervjuu temaga toimus kirja teel. 

 „Jah, mul on võimalus välja saada, sest California valitsus muutis seadust. Inimesed, kes on sellise kuriteo sooritanud enne 23aastaseks saamist, võivad vabaneda pärast 30aastast vangistust,“ on Sakarias optimistlik. Ka Waidla kohta on tal uudiseid: „Apellatsioonikohus andis talle uue istungiaja, kus otsustatakse, kas eluaegne või surmanuhtlus.“

Hoolimata 30aastasest vangistusest võõrsil pole Sakarias emakeelt unustanud ja mainib mitu korda, et kodumaa on talle väga kallis. „Teisel kohal pärast Jeesus Kristust ning üks koht enne mu vanemaid, kes on kõige kallimad inimesed mulle siin ilmas. Ma ohverdaks oma elu kõigi kolme eest. Sellised on mu väärtused, põhimõtted neil päevil,“ kinnitab Sakarias.

Ta peab vanematega kirjavahetust ning saab vahel ka väljalõikeid Eesti ajalehtedest. „Viimane uudis, mida ma Eesti kohta kuulsin, oli vist kuu aega tagasi BBCst, kus näidati NATO õppusi, kus ka eesti mehed osalesid,“ meenutab ta. 

Sakarias mainib, et tal on kolm sõpra, kellega ta kirjavahetust peab. „Siin mul ühtegi sõpra pole. Suhtlen siin pealiskaudselt, keegi pole minuga samal lainepikkusel. Mitte et olen parem või halvem. Mul pole kerge inimestega lähedaseks saada. Viimase 18 aasta jooksul olen üksikutega lähedastes suhetes olnud. Neist kaks olid psühhiaatrid.“

Sakarias planeerib tulevikus uuesti abielluda. Tema eelmine, vangipõlves sõlmitud abielu lõppes lahutuse ja suure südamevaluga.

EI SOOVI MEENUTADA: „Asi, millest ma ei taha üldse rääkida, on 1988. aastal toime pandud kuritegu. See oli mu elu kõige hullem päev ja ma mäletan kõike. Justkui oleks see toimunud viis minutit tagasi.“ Martin Ahven

Jõhker peks ja žiletiterad

Sakarias kinnitab, et vabanemisvõimalused on head ka seetõttu, et ta on ennast hästi üleval pidanud. Küll aga on probleemid teda paar korda üles leidnud: ta on osalenud kahes kakluses. „Need olid skisofreenikud, väga vägivaldsed hullud. Los Angelese vangla oli täis selliseid hulle, kellel olid kongis žiletid või noad.“

Esimene kaklus algas sellest, et keegi solvas Sakariast. Vanglareeglite järgi olevat see ränk rikkumine. „Kuigi ta oli suur mees, 190 sentimeetrit pikk, polnud mul valikut. Lihtsalt igasuguse solvangu eest tuleb karistada – see on reegel number üks. Pigistasin ta kägistusvõttega oimetuks. See gaas või vedelik, mida valvurid pritsisid, läks mulle kõrva, ninna ja silma. Ja see on väga valus. Nagu oleks kogu keha keeva veega üle valatud. Oigad valust, kontrollimatu valu. Ja kestab kaks-kolm päeva,“ meenutab Sakarias.

„Teine kord tuli üks mees mulle kallale. Ta oli paar sentimeetrit pikem, pisut raskem ja väga tugev. Tegi vaid lõputult kätekõverdusi. Loll juhus oli, ta kuulis hääli ja oli mind süüdistanud igasugu asjades nädalate viisi,“ meenutab Sakarias. „Ta ründas mind nagu orkaan. Sellistel hulludel on niisugune agressiivsus, kiirus ja jõud, et ...  Ma ei suutnud mitte kui midagi teha!  Ta lõi mind vast 10–15 korda paari sekundi jooksul. Lõpuks sain ise ta otsa. Kõik kestis ligi kaks minutit, mis on väga pikk aeg.“ 

 Erakogu

Vanglaelu: pool liitrit viina maksab 20 dollarit

Internetile Sakariasel ligipääsu ametlikult pole. Küll aga saab vanglas soetada ebaseadusliku mobiili, mis maksab 500–1000 dollarit. „Saaksin selle osta, aga see pole mulle nii oluline.“

Waidlaga Sakarias enam ei suhtle, teineteist pole üle kümne aasta nähtud. Et Waidla võib surmasüstist pääseda, kuulis Sakarias kunagise sõbra advokaadi kaudu. „Ta pole mingi kurat inimesenahas, ega ka mina. Ta on väga tark mees, ta on tugev. Peab ju tugev olema, et sellises rõvedas urkas aastakümneid eksisteerida, ilma et täiesti hulluks läheks. Või narkariks muutuks,“ leiab Sakarias, kes jagab pikalt muljeid, kuidas tal on Waidla vastu vaid kõige paremad tunded. 

„Ta on väga hea malemängija ja tohutult sportlik. Ma naudin inimesi, kes innustavad mind arenema. Nii et kui sa seda loed, Tauno: ole kõva, nagu sa oled olnud, ja ära mata end sellesse kohta maha! Elul on meie jaoks veel suuremad ja paremad plaanid ja seiklused.“

VANGIELU: „Elu vanglas on täpselt sama tähendusrikas, elav ja emotsionaalne nagu väljas. See on vaid palju-palju intensiivsem,“ Peeter Sakarias. Erakogu

Sakarias vaevleb depressiooni käes

Sakarias räägib pikalt ka vanglaelu vaimsest küljest ja sellest, kuidas vangistus teda rusub. „Mul on ärevushäire. Peale selle on mul depressioon, bipolaarne häire, aktiivsus- ja tähelepanuhäire. 

Üks hulluarst, vene-juudi naine, kirjutas mulle väga tugeva ja haruldase rohu retsepti. See on nii tugev, et viie milligrammi mõju kestab kogu päeva. Üks gramm tapab elevandi! Lugesin hiljem, et Iraagi sõdurid võtsid seda Iraagi sõja ajal pärast lahingust tulekut. See on ainus ravim, mis leevendab igasugust stressi, ärevust ja depressiooni. Sama keemiline koostis, mis on teatud narkootikumidel, mida ööklubides võetakse. Aga vähehaaval on mu seisund läinud kergemaks ja paremaks. Üks arst ütles, et olen väga kergesti tüdinev inimene, kes peab end pidevalt stimuleerima."

Sakarias on suur filmihuviline ja loeb palju. „Lemmik-raamatusari on mul „Troonide mäng,“ toob ta välja. Ka muusikat saab vanglas kuulata. „Naislauljatest on mu praegused lemmikud Lady Gaga, Katy Perry ja Rihanna.“

Sakariasel on vanglas olnud ka lemmikloomi: konn, mardikas ja suslik. „Isegi jänes oli vahepeal. Ostsin ta kümne dollari eest. Kahe kuu jooksul läks ta aga väga paksuks ja tigedaks. Näris ja mustas, ronis ning hüppas öö läbi ringi, nii et ma pidin ta ära sööma. Ta oli luu ja nahk, kui ma ta sain, ning mul lihtsalt polnud südant, et ta vihma ja külma kätte lasta,“ meenutab Sakarias.

Vabanedes naisega Eestisse

„Kui ma siit välja saaks, tahan koos naisega Eestisse tulla. Kui ma kellegi leian. Ma ehitaksin maja Rapla lähedale, vanematel on seal maad. Kujundaksin maja, mida on kerge, kiire ja odav ehitada. See peaks vastu 500 aastat! Mul on tohutu himu elada maal, Eestis, loomapidajana, vaikset elu. Justkui talupoeg,“ avaldab Sakarias. 

Ta jätkab: „Kui Jumal aitab mind, on mul tahtmine mõni aasta sellist elu nautida. Kui ta arvab, et olen seda väärt. Olen väga rahul, kuidas ja mis kursil mu elu praegu kulgeb. Mul on südamerahu. Olen positiivne. Üldse mitte kibestunud ega vihane või ühiskonda süüdistav rets.“

Sakarias ootab üleviimist teise astme vanglasse. See oleks kõige leebema režiimiga ja vabam koht, kus ta viimase 30 aasta jooksul olnud on. 

Sakarias tervitab palavalt oma vanemaid, samuti kõiki, kes teda tunnevad. Talle saab vanglasse kirjutada, kuid kuna ta varsti kolib, ei ole tal veel kindlat aadressi. Temaga saab ühendust ka e-posti aadressil: PeterSaka049@gmail.com.

KIRJAD USA VANGLAST Martin Ahven

ÕL ARHIIV: Kuidas kangelastest mõrtsukad said

Peeter Sakarias ja Tauno Vaidla põgenesid läände Vene sõjaväest Ida-Saksamaal 1987. aasta detsembris. Lääne-Saksamaal ja USAs võeti noormehi kuninglikult vastu.

New Yorgis andsid väliseestlased neile tasuta korteri ja leidsid töökohad. Noormehed lagastasid korteri, varastasid Eesti Maja kassaraha ja sõitsid Los Angelesse, kus tutvusid Avo ja Viivi Piirisillaga. Tauno jäi nende juurde elama. Sakariasele pakkus kodu ja kindlustatud tulevikku pärijateta lesknaine Linda Georgia osariigis, kuid Peeter hindas seda elukohana igavaks.

Juunis 1988 läks Peeter Taunole külla. Nende ja Piirisildade vahel tekkis tüli, mille käigus Viivi viskas Tauno majast välja. Noormeeste halb kuulsus levis ja neil polnud enam raha. Juulis murdsid nad Piirisildade suvilasse ja lagastasid seal mõne päeva. Varastatud asjad müüdi pandimajja, kuid raha saadi vähe. 18. juuli hommikul, kui Avo oli komandeeringus ja Viivi hambaarsti juurde läinud, murdsid nad Piirisildade linnamajja.

Ühe versiooni järgi jõudis Viivi koju oodatust varem, teise järgi ei leidnud noormehed majast midagi väärtuslikku, otsustasid naise ära oodata ja tappa. Oma kirjades vanglast on Peeter tunnistanud, et kui Viivi autoga maja ette jõudis, pakkunud Tauno, et pole veel hilja aknast põgeneda, kuid tema leidnud: „On aeg skoor avada.“

Väidetavalt andis esimesed kirvehoobid naisele näkku Tauno. Peeter on tunnistanud, et murdis naist pussitades noa ja andis visa hingega ohvrile viimased kirvehoobid.

SL Õhtulehe artikkel „Kas eestlane pääseb mürgisüstist“ ilmus 7. märtsil 2005. aastal.

OOTAB SURMA: Tauno Waidla, kes praeguseni ootab surmasüsti, on San Quentinis, USA ühes tuntumas ning kardetumas vanglas. Õhtulehe arhviiv

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee